Me kõik kolm oleme kuidagi üksildased, lollakalt üksildased. Mann oma iseseisvuse tõttu, Katt oma tarkuse (mitte ainult teadmiste, aga mõistuse ja südametarkuse) tõttu ja mina oma nõmeda püsimatu iseloomu tõttu. Ometi olen ma hooti neid armastanud (loll sõna, nii tundub mulle alati, kui see ette tuleb); rohkem kui need, kes usinalt oma igapäevast elu elavad. Abielu tundub äärmise jamana. Teise territooriumile, teise hinge ronimine; igaüks arvab abielus, et tal on õigus teisele halvasti öelda või varbale astuda. Abielu ja ühiskodu tekitavad selle asja, kenaduse ja respekti kadumise, ma ei salli seda. Parem ma elaksin mõne sõbraga koos, kummalgi omaette tuba.
Nüüd on nii palju seda Haiguste Ravi seina peale kirjutatud, juba soome keeleski, algul ma ei saanud eriti pihta, nüüd saan küll. Päris õige jutt. Ma ei tea, mis mõttes õige, aga midagi selles on. Et sellist juttu plangu peale kirjutatakse.
Jah, see meie elu on parim ja halvim, mida ma tean, mida ma märkan. Hea nõme üksindus selles nõmedas linnas. Ma ei usalda millelegi tähtsuse või tähenduse omistamist, seoste leidmist (liiga palju seoste nägemist viib hullumajja). Räägin natuke juhuslikke hetki enda ja Manni ja Kati päevadest ja öödest ja kõigi päevadest ja öödest, nii nagu neid ette tuleb. Muidugi on selles kõiges minu suhtumine ja mina ise (kuigi mul pole aimugi, kuidas need välja näevad), ega seda ei oska ja ei saa vältida, isegi kui püüad. Kui püüad, läheb jutt lihtsalt jamaks, muud midagi.
Ei algust ega lõppu. Kellegi pool lugesin mingit luuletust või udu. See käis nii: kõik mis teen / jääb lõpetamata / pooleli / nii ma ka suren / elu lõpetamata / elu pooleli jättes. Umbes nii see tunne on jah. Nii see elu käibki. Aeg-ajalt mingid juhuslikud elamused, veidike intensiivsust, muidu tavaline hallollus. Elamused võivad olla ükskõik-mis-värvilised, iga elamus on veidi ise värvi. Iga kurbus ise värvi. Iga armastus ise värvi.
Kell oli kümme õhtul. Olin teel Pegasusest Moskvasse (et mitte veel koju minna, mida seal küll pidanuks peale hakkama), M jalutas vastu.
„Tere, mees.” Ma jäin seisma. „Mis sa hulgud,” küsis ta. Ta oli uhkelt ja korralikult riides.
„Niisama. Kuhu sa siis nii hilja õhtul lipsuga lähed.”
„Uurid elu, jah. Kuhu sa ise lähed,” uuris ta.
„Perse lähen.” Ta naeris. See oli talle naljakas. Vaatasin teda naerdes. „0led komsomolikomiteesse tööle läinud või.”
„Peaaegu,” vastas ta ja naeris millegipärast jälle. „Meile filmi vaatama ei taha tulla.”
„Mis filmi. Sul on televiisor või.”
„On jah. See. Videokas. Ma ei tea. Mingi korralik film pidi olema.” Tegelikult oli mul üsna hea meel teda näha.
Loe edasi Peeter Sauter "Indigo".