Kord sirvisin ühte raamatut. Kliinilist psühhiaatriat. Et leida, mis pagana diagnoos mulle panna tuleks. Aga see oli lootusetu ettevõtmine. Huvitav lugemine küll, aga ükskõik mille ma ette võtsin, kohe avastasin, et see mul tõenäoliselt ongi. Psühhopaatia, skisofreenia ja kõik muugi. Ja üldse mulle tundub, et enamikul inimestel on mingi kõrvalekalle. Kui nad on lihtsalt sellised, nagu on. Kõik üritavad keskteel püsida oma psüühika ja perekonnaeluga. Ma ei tea. Minu meelest igavavõitu lugu see keskteel püsimine. Nii et ma ei ole õieti ei seda ega teist. Tööl pole ma õieti iialgi käinud. Pole nagu jõudnudki. Aga kohtu all pole ma ka kordagi olnud. Äärepealt sinnapoole kiskuvaid lugusid tuli ette küll. Aga need olid juhuslikud lood, uhkete ja suurte tegudega ma pole maha saanud.
Kõige tõenäolisemalt olen ma siiski psühhopaat, sest mul pole absoluutselt püsi. Ma ei saa kahte minutitki ühe asja peale mõeldud. Ja millegi kindlaga tegelemine viskab mul varsti ära. Mitte lihtsalt ei viska ära, vahel tundub mõni jutuajamine nii naeruväärne ja mõttetu, et ma võin poolelt lauselt minema jalutada. Ma ei saa sinna midagi teha.
Kõige hullem — alustan varsti iga teist lauset sellega — kõige hullem. Kõige hullem või ühesõnaga hull on see, et ma ei suuda ennast väljendada. Tunnen seda kogu aeg. Eriti vastik on see nüüd, kus ma proovin rääkida, peaaegu võimatu on midagi ära öelda, aus olla, loomulik olla. Järjest tulevad võõrad sõnad ja väärad väljendid. Elus on täpselt samamoodi. Tahad rääkida ja räägid, aga kuuled ebaloomulikku juttu. Valetama olen õppinud, aga seda, mida tõesti mõtlen, ei oska öelda. Võimalik, et ei mõtlegi suurt midagi.
Ma ei taha osa võtta. Kodus ema elab mingi moraali järgi (jumal teab, kuidas see tal kujunenud on), aga koolis peeti hirmus tähtsaks mingit teistsugust moraali, põhimõtteid, ma ei tea, võibolla maailmavaadet ja ellusuhtumist. Pealegi oli matemaatikaõpetaja jaoks tähtis, palju sa jagad matemaatikat, ja eesti keele õpetaja jaoks, kui tõsiselt sa võtad eesti keelt. Ega mul ole midagi selle vastu, et nad ka inimesed on, oma vigadega ja muu säärasega, aga andku pisut aru, et nad ei ole jumala prohvetid ja et õpilased on ka inimesed, kellel võib ka midagi oma olla. Okei. Pimegi peaks ju seda nägema. Okei.
Tahaksin rääkida ja teistega koos olla, aga varsti on see peaaegu täiesti võimatu. Jalutad linna vahel, enam-vähem kõik mis vaja seljas, ja tunned varsti ennast nagu mingi kuradi müütiline tegelane. Aga mitte mõtlev tegelane. Ma ei kadesta neid, kes hästi õppisid. Mõtlesid, aga ei elanud. Siis võis veel veidi elada. Ja peale kooli ei osanud enamik neist midagi peale hakata. Mis ma räägin, ma ei teagi, kes mida teinud on.
Eri kampades on eri väärtushinnangud, ja kui sa mingit kampa usaldama hakkad või tõsiselt võtad, siis ei jäägi muudule kui samasuguseks saada. Võrdlemisi rumal moos. Parem ei, parem ei.
Rääkida ju võiks. Eks me ju räägigi. Mõneti. Tummade keelt. Kummaliste olendite keelt. Silmade, selgade, kirvestega. Võibolla tuleb see kõik ka sellest, et isa oli mul alkohoolik. Niipalju kui ma tean. Ega suurt ei tea. Vahel ma kahtlustan, et ema on mulle temast rääkides villast visanud. Otse ta rääkinud ei olegi, kõik, mida ma tean, on kuidagi juhuslikult välja tulnud. Otse rääkis ta siis, kui ta mulle kroonu kirjutas. Siis me avastasime, et me oleme ema ja poeg.
Mul on juba mitu aastat olnud kaks plikat. Ega mina süüdi ole. On kujunenud, et neid on kaks. Nii on lihtsalt läinud. Ja see on nii hea kui ka halb. Hea selles mõttes, et nii püsib kõik värskem ja pingestatud, aga halb sellepärast, et tegelikult on see siiski sigadus. Nojah. Nende plikadega on üks lugu. Ma ei tea, kas nemad vajavad mind või mina neid. Küllap mõlemat. Muidu oleks see asi ikka juba laiali vajunud. Kokku saan nendega aeg-ajalt ja juhuslikult. ...
Loe edasi Peeter Sauter Indigo