Umbes samal ajal – olin siis seitsmeaastane – rääkis isa ükskord söögilauas midagi inimesest kui „looduse kroonist“.
„Mida sa sellega mõtled, isa?” küsisin.
„Seda, et inimene on kõige täiuslikum olevus Maa peal. Pole miskit kõrgemat.“
Olin imestunud. Kuidas on see võimalik, et minu geniaalne isa, kes teadis kõiki vastuseid ja tuli võitjaks igas vaidluses, ei tea, et inimesest kõrgemal on... kuidas neid nimetataksegi?.... titaanid või gigandid, kes on suured mitte füüsiliselt, vaid teadmiste ja väe poolest, kõrgudes inimeste kohal, juhatades meid oma väega ja suunates meid edasi meie maisel arengurajal!
Vaatasin isa, püüdes aru saada, kas ta lihtsalt ei taha neist suurepärastest olenditest rääkida või siis tõepoolest ei tea nende olemasolust. Uurisin ta nägu ja mõistsin, et ta oli täiesti kindel selles, et inimene on looduse kroon. Ma ei söandanud rohkem küsimusi esitada, sest tajusin sisimas, et Temaleei meeldiks, kui räägin varjatud tõdedest ja asjadest asjatundmatute inimestega. Pean suutma vaikida.
Järgmisel hetkel võpatasin vapustusest. Tema? – kes see on, kelle olemasolu ma nii iseenesest mõistetavana võtan, arvates, et Tema viibib alati mu kõrval, olles valmis mind aitama? Kes on Tema, kellele ma vaatan alandlikkuses alt üles, kelle juurde ma üksinduses või varjupaika otsides pagen,... kellelt leian alati tõelise armastuse ja mõistmise... kes ei mõista mind kunagi hukka, vaid kuulab mind ära, võtab mind alati tõsiselt, aitab mind alati edasi ja mitte kunagi...mitte kunagi...mitte kunagi ei hülga mind. Kes ja kus on Tema? Kui otsisin vastust sellele küsimusele, ilmusid mu vaimusilma ette kaks tumesinist, kõikearmastavat, kõiketeadvat, kõikvõimsat silma, võrratult sügavat, piiritut kui taevalaotus ise.....
Tahtsin hüüda Tema nime, kuid tähed olid maetud mu mälestuste sügavikku, mu mõtlemine polnud piisavalt selge, et need iseenda seest üles leida ja pinnale tuua. Korraga tajusin, et istun söögilaua ääres, mille ühes otsas on ema, väike vend süles ja ta pistab vennale lusikaga putru suhu ... ja mu nägemused kadusid.
Terve pärastlõuna istusin oma väikese kirjutuslaua taga, sundides oma meelt alateadvusesse talletatud mälestusi välja tooma. Aeg-ajalt ilmutasid end mõned laialivalguvad ja udused mälestuspildid. Tahtsin neist kinni haarata, aga nad kadusid kiirelt.
Kuid üks asi sai mulle selgeks: kogu oma teadliku maailmas viibitud aja jooksul olen alati enesestmõistetavalt kandnud endas pilti kellestki, keda kutsun Temaks.