Kui 1988. aasta Armeenia rängas maavärinas hukkus 25 000 ja sai raskelt vigastada 150 000 inimest, tõttasid paljud eestlased armeenlastele appi. Tööasjus sattus sinna ka noor ajakirjanik, vaba ja vallaline Diana. Tagasi tulles mõtles ta sügavalt mõne orvuks jäänud lapse lapsendamisele. Aga ta oli sel ajal üksi ning kahtles, kas temasugusele keegi last üldse annaks. Ometi jäi lapsendamismõte kauaks Diana hinge kripeldama.
Täna saavad kaks tema jaoks olulist teemat taas kokku – ajakirjandus ja lapsendamine. Peredele suunatud raadiosaate tegijad on tulnud tema ja Meelise koju lapsendamisest rääkima.
Meelis on Diana klassivend juba esimesest koolipäevast saadik, kuid elukaaslaste ja abikaasadena leidsid nad teineteist alles kümme aastat tagasi. Mees tundub esmapilgul naise vastandina, rääkides diplomaadile omase vaoshoitusega ja suuri tundeid targu vaka all hoides. Aga asjaliku ja pragmaatilise mehe liigutused reedavad, kui sarnasel lainepikkusel ta oma abikaasaga võngub.
Saatejuht, leebe olekuga keskealine naine, sätib mikrofoni Diana ja Meelise ette lauale ning seletab lindistamise tehnilisi üksikasju.
„Kui teil midagi segamini läheb, ärge muretsege – me lõikame selle pärast välja,” lohutab ta. „Kõigepealt palun rääkige, kuidas te lapsendamismõttele üldse tulite.”
Diana ja Meelis vaatavad teineteisele küsivalt otsa – kumb alustab? Tavaliselt nad nii räägivadki, et üks alustab lauset ja teine lõpetab. Ning siis jälle vastupidi.
„Dianal on eelmisest kooselust täisealine tütar ja rohkem lapsi ei ole meil viimase kümne aasta jooksul saada õnnestunud,” hakkab Meelis oma lugu jagama. „Meil olid töö ja elamine olemas, aga tundsime, et peale motikaga ringi sõitmise, reisimise ja iseendale elamise võiks veel midagi olulist teha.”
„Kahekesi oli tore küll, aga mõtlesime, kas me siis elamegi niimoodi egoistlikult vaid iseendale,” täiendab Diana. Ta keerab pead ja vaatab abikaasat pilguga, mis sisaldab mälestusi kõigist nende ühistest ja toredatest hetkedest. Naise sinihallid silmad meenutavad kaht põhjatut järve, peegeldades korraga nii päikesevalgust kui ka taevaserval redutavaid pilvi.
„Konkreetseks läks asi 2010. aasta sügisel ja pooleteise aasta pärast kevadel saime PRIDE koolitusele,” jätkab naine. „Mõni aeg pärast koolitust sain maavalitsusest kirja, et üks väike poiss ootab endale vanemaid ja kas me oleksime huvitatud temaga tuttavaks saamisest. Aga Meelis oli sel ajal töö tõttu teises maailma otsas. Me ei olnud enne kellelegi eriti rääkinud, et soovime lapsendada.”
Diana vanemad olid surnud ja ainsad, kes nende plaanidest teadsid, olid tema tütar ning täditütar. Rohkem polnud nad sellest kõnelenud, sest polnud kindlad, kas ikka saavad lapse – milleks ootusi-lootusi asjata üles kruvida. Ka nende vanus lähenes poolesajale – veel natuke ja siis poleks nad vanemateks enam ehk sobinudki.
Aknast voogab tuppa suvine tuuleõhk ja kannab koos õietolmulõhnaga sisse ka erksad hääled tänavalt. Diana sulgeb akna, et õuemelu diktofonile ei jääks ning jätkab.
„Nende pooleteise aasta jooksul, mis avalduse esitamisest lapse saamiseni kulus, tehti Meelisele ettepanek taas välismaale tööle minna. Pakutud riik tundus täitsa meeldiv ja töö samuti, aga otsustasime, et ootame veel natuke Eestis. Et anname lapsele, kes on meie jaoks kuskil võib-olla juba sündinud, võimaluse.”
Mõtted ja omavaheline kokkulepe osutusid prohvetlikuks. Kui Meelis oleks pakkumisele jaatavalt vastanud, oleksid nad Eestist ära kolinud ja lapsendamisest poleks midagi välja tulnud.
Nii ootas Diana suure ärevusega, millal Meelis komandeeringust tagasi jõuab, et koos pooleteiseaastast poissi vaatama minna.
„Meelise äraolek andis mulle aega, et mõelda läbi kõik, mis mõtlemist ja kaalumist vajas. Lapse taust oli väga keeruline. Must-valgelt paberile kirjutatud fakte ja bioloogiliste vanemate diagnoosi oli hirmutav lugeda, ka nende sõltuvusprobleemid panid meid pikalt mõtlema, kas ikka tuleme kõigega toime. Arutasin tuttavate arstidega kõik riskid ja ohud läbi.”
Ometi ei löönud Diana, kes on ise ajakirjanikutöös ühiskonnaelu äärealade, kriitiliste ja sotsiaalsete teemadega palju kokku puutunud, verest välja.
„Usun, et kui inimene on olnud voorusliku eluga kaunishing, kes pole iial elu äärealadega kokku puutunud, võib ta sellist tausta lugedes mõelda, et appi, mina selliste teemadega kokku puutuda ei taha. Aga asenduskodudes elavad lapsed polegi ideaalsetest ja sujuva kooseluga peredest pärit,” jagab Diana saatejuhiga oma toonaseid mõtteid. „Mäletan, kuidas ütlesin, et loomulikult lähme teda vaatama, anname talle võimaluse. See kõlab tobedalt, aga kindlasti on väike poiss seda väärt, et temaga tuttavaks saada.”
Esimene kohtumine
Meelis vaatab korraks abikaasa poole ja jätkab.
„Esimene kohtumine läks hästi. Diana hõikas kohe, et oi, kui armas väike poiss ja lõi käsi kokku.”
Meelise emotsioon oli sama, aga tema väljendas seda vaoshoitumalt. Seda meenutades ilmub mehe prillide taha silmadesse vesine läige.
„Kasvatajatädi tõi meie kangesti püüdliku pisipoisi käekõrval meie juurde,” kostab Diana ja pilgutab silmi, et pisaratest hoolimata edasi rääkida. „Lapse jaoks oli olukord hirmutav – ta võeti mängurühmast välja, toodi käekõrval suurde ruumi, kus oli viis täiskasvanut ja pandi toolile istuma. Seal ta siis istuski ja vaatas natuke kohkunult ringi. Enamik täiskasvanuid olid ju tema jaoks võõrad. Tema esimene meile heidetud pilk läks meile väga südamesse.”
Abikaasad neelatavad, enne kui Diana jätkab.
„Kuigi Eduard on selline paras naerukajakas ja vigurvänt, vaatab ta aeg-ajalt niimoodi otsa, et sa tardud. Tal oleks nagu vana hinge pilk. Selline, mis teab ja tunneb maailmaasju rohkem kui meie kõik kokku.”
Lapse esimese pilgu ees olid Diana ja Meelis kaitsetud. Pisipoiss, keda nad isegi veel ei tundnud, pani helisema hingekeeled, mille olemasolu abikaasad näisid unustanud olevat. Kui Diana Eduardile sel esimesel kohtumisel veel mõne sekundi otsa vaatas, tulid talle pisarad nii äkitsi silma, et ta pidi toolilt tõusma ja ruttu akna juurde minema. Alles seal välja vaadates ja silmi pilgutades tuli ta endaga taas toime. Meelis märkas, kuidas nende tulevane poeg naist samal ajal pikalt pilguga saatis, justkui küsides, kuhu ta läheb. Alles ta tuli ja nüüd juba läheb?
Poiss meeldis mõlemale väga, aga lapsele anti harjumiseks aega. Aega lõpliku otsuse tegemiseks vajasid ka Diana ja Meelis, kes käisid Eduardil kolm ja pool kuud külas, nii tihti kui võimalik.
„Mida te harjumiseks tegite?” pärib saatejuht.
„Meil läks õnnelikult, et me saime temaga jalutamas käia,” kostab Meelis. „Lastekodu lähedal oli park ja seal me siis temaga istusime, igasugused mullitajad, pallid ja muud asjad kaasas. Kuigi Eduard oli tubli kõndija, ostsime pikkadeks jalutuskäikudeks talle ka käru.”
Tutvumine, üksteise tundmaõppimine ja harjumine kulgesid kahe kuu vältel üha positiivsemas joones. Kuid teise kuu lõppedes oli lapsel esimene tutvumistuhin möödas.
„Varem oli ta meid nähes alati nii rõõmus ja tuli kohe meie juurde. Aga ükskord teise kuu lõpul läksime talle taas külla ja ehkki Eduard tuli meile uksele küll vastu, pani ta kohe padinal oma rühma tagasi,” mäletab mees segaseid tundeid, mida lapse käitumine tekitas.
„Tol ajal me veel ei tundnud tema kelmustükkidega täidetud iseloomu,” selgitab Diana naerdes. „Nüüd me juba teame, et kerge õrritamine ja vigurväntlus on talle väga omased.”
Habras olukord tekitas Meelises ebakindlust.
„Olime lootnud, et Eduard hakkab meid juba omaks võtma, aga siis tekkis kerge hirm, et äkki ta ei tahagi enam meiega tulla ja kiindumust ei tekigi.”
„Keeruline oli tõesti,” jätkab Diana. „Lapsel oli oma taust rühmakaaslaste, kasvatajate ja kõige muuga juba osaliselt kujunenud. Miks ta peakski kahe võhivõõra täiskasvanu poole hoidma? Pealegi oli lastekodu territooriumil kohtudes meie ümber kogu aeg kamp teisi lapsi, kes kõik tahtsid meiega suhelda. Mõnikord oligi meie oma laps kuskil kaugel ja vaatas meid natuke eemalt, keeras siis selja ja läks ära.”
„Kuidas te sellest üle saite?” tunneb saatejuht huvi. Meelis köhatab.
„Juuni alguses tuli korraldus, et lastekodu territooriumilt välja jalutama minna ei saa, seal oli suhtlemine aga keeruline. Takkajärgi mõeldes päästis meie olukorra see, et olime enne korralduse jõustumist saanud Eduardiga tundide viisi pargis ja metsas omavahel olla. Kui oleksime pidanud kogu muu seltskonnaga samas nurgas istuma, no siis ma küll ei kujuta ette, kuidas lapsel oleks saanud tekkida mingigi eeldus kiindumussuhteks meie vastu.”
Laps kohtu ees
Pragmaatilise mehena mõistis Meelis, et enne kui Eduard päriselt nende juurde tuleb, on vaja last paaril korral nende koduga harjutada.
„Et vaadata, kuidas ta autosõitu talub ja kuidas talle oma voodi meeldib. Et kui ta siis ühel päeval tulebki koju, ei peaks me lastekodu ees röökivat last toore jõuga autosse toppima.”
Seni oli Eduard autoga sõitnud vaid lastekodust arstide juurde. Kuid nende esimene ühine autosõit ja päev uues kodus sujusid hästi. Poiss oli väga heas tujus ning sel päeval kuulsid Diana ja Meelis esimest korda, kuidas nende tulevane laps laginal naeris.
Juunis hakkasid Diana ja Meelis Eduardi kojutoomiseks vajalikke hoolduspere pabereid ajama. Lisaks sättisid nad poisile toa valmis, lõpetasid ära kiiremad tööasjad ning teatasid uudist riburadapidi lähedastele ja tuttavatele.
„Ja edasi?” uurib reporter.
„Edasi läks kõik väga kiiresti,” räägib Diana sulnilt naeratades. „Eduard tuli meile augustis ning septembris saabus päev, mil kohtunik pidi langetama otsuse tema lapsendamise kohta. Meil ei olnud Eduardi kuskile jätta ja otsustasime, et ega meil muud üle ei jää, kui peame koos lapsega kohtusse minema. Kohus määrati lõunasele ajale ja meie sättisime kogu päeva nii, et läksime hommikul maakoju, sõime seal ilusti kõhud täis, korjasime õunu ja arvestasime, et tagasiteel jõuab Eduard autos oma lõunaune ära magada.”
Nii ka läks ning puhanud ja rõõmsas tujus poiss veetis kohtusaalis toreda pärastlõuna.
„Eduardile meeldib väga igasuguseid nuppe vajutada ja kange tirida. Eriti meeldivad talle lülitid. Niisiis tatsas ta kohtusaalis naerusuiselt ringi ja kustutas korduvalt tulesid. Lõbu oli laialt ka kohtunikul, range ilmega proual. Ta kuulas meid korralikult üle, kas me teame seda ja teist ning oleme arvestanud kolmandaga. Meile meeldis, et kohtuasi ei olnud pealiskaudne ja formaalne, vaid püüti selgusele jõuda, kas oleme ikka täie aru juures ning mõistame eesseisva sammu tähtsust.”
Suurim probleem tekkis kohtus Meelise ID-kaardiga, mis oli valesti vormistatud. Sünnikoht peaks ID-kaardil olema sama mis passiski, aga ühel dokumendil oli sünnikohaks trükitud Tallinn, teisel Eesti. Jauramine kestis kümmekond minutit ja Diana mõtles õudusega, kas sellepärast jääbki lapsendamine katki. Asi lõppes sellega, et Meelis pidi oma sünnikoha kohta lisatõendi tooma ja istung jätkus juba libedamalt.
„Kuidas teie elu sujuma hakkas, kui te juba ametlikult pere olite?” uurib saatejuht.
„Esimesed nädalad olid väga pingelised ja keerulised,” kostab Diana. “Laps oli stressis. Lisaks on selles vanuses lapsed kangekaelsed. Ta oli just õppinud eitama ning kasutas seda ohtrasti. Meie olime uudses olukorras ebakindlad – ilmselgelt poiss tunnetas seda ja kasutas ära.”
„Lastekodus kasvanud lapsel on kindlasti teistsugused kogemused ja harjumused kui kodus kasvanul,” laiendab saatejuht teemat. “Kas sellelt pinnalt ka mingeid probleeme tekkis?”
Diana juurdleb pisut.
„Näiteks sõi poiss meie juures algul kõike valimatult ja ahmides. Tema jaoks oli ilmselgelt harjumatu, et laud on erinevaid sööke täis. Seni oli tema söögirutiin tähendanud seda, et ports pannakse nina alla ja kohe, kui aeg täis, võetakse taldrik ära. Mäletan Eduardi meelehärmi, kui ta hommikul ärkas ega leidnudki laualt pudrukausikest.”
„Jaa, meil oli periood, kui ma tema meelt erinevate nõksudega lahutasin ja tähelepanu köita püüdsin, et Diana jõuaks hommikueineks laua korralikult katta,” sekundeerib Meelis. „Sellised asjad, mis tunduvad täiskasvanule triviaalsed, on nii väikese lapse igapäevarutiinis olulised. Väikseimgi muutus võib olla piisav põhjus stressiks.”
„Nüüd on Eduardist kasvanud toidutegemise assisteerija. Ta tõuseb tihti oma toolis püsti, näitab näpuga ja tahab salateid või mida iganes segada ning aidata. Nüüd pean nägema vaeva, et tema tohutut vaimustust minuga koos süüa teha natukene taltsutada ja vaos hoida, et ta end ära ei põletaks.”
Mulle tundub, et me ei saa hakkama
Saatejuht on Dianaga juba enne üksjagu rääkinud ning tahab nüüd jutu järjest tõsisemaks pöörata.
„Te ütlesite varem, et kui Eduard oli juba paar nädalat teie juures olnud, kaalusite mentorile või psühholoogile helistamist, sest tundus, et te ei saa enam ise hakkama. Mis siis juhtus?” esitab ta suunava küsimuse.
„Mnjah... Iga kord lapsega õuest tulles vallandus tohutu nutt ja maadlus,” kostab Diana. „Oli tunne, nagu tarvitaksin lapse kallal vägivalda. Ja niimoodi iga asjaga. Oli vaja lahendust, kuidas igapäevased olukorrad nagu kätepesu ja riidest lahti võtmine nii Eduardile kui meile talutavaks muuta.”
„Leppisime tol õhtul kokku, et ootame ühe päeva veel ja ülejärgmisel helistame mentorile,” võtab mees jutuotsa üle. „Kuid kummalisel kombel kulges järgmine päev märksa rahulikumalt. Diana ütleski mulle: „Tead, kui naljakas tunne mul on – nagu mingi krõps on käinud, ta ongi nüüd meie laps!” ...
Loe edasi Helen Michaels'i "Elamiseks mõeldud elu"
