Helen Michaels: "Aja algus"

Üheksateistaastane Anna istub keset Pariisi asuva haigla Cochin Hôpitaux oote­saali järjekorras juba viiendat tundi. Rahvast on palju. Pisarad noore pika­juukselise tumedapäise naise jäises näos on juba peaaegu kuivanud, aga ripsmetušš endiselt põskedel laiali. Anna beeži mantli vahelt punnitav kõht valutab lakkamatult ja üha hullemini.

„Arst võtab teid peagi vastu,” lohutab õde kiires prantsuse keeles. Ta heidab rutaka pilgu Anna pungitavale hallitriibulisele sviitrile, enne kui järjekordse paberipakiga klaasuste taha kaob.

Siilisoenguga nahktagis nooruk Anna vastas on oma näo ja küünarnuki veriseks kukkunud. Tema kõrval istub närviline mosleminaine ja püüab rahustada karjuvat väikelast, kelle jalg on ilmselgelt välja väänatud. Vinnilise teismelise tüdruku pea on sidemeis. Edasi ei jaksa Anna enam vaadata ja tema tühi pilk langeb hallile graniitpõrandale. Kõht tuikab rütmilise järjekindlusega.

„Peaks ju olema alles seitsmenda raseduskuu lõpp või kaheksanda algus,” mõtleb naine.

Hingetühjus, mida ta oli tundnud pärast viimast, kuu aega tagasi toimunud vestlust Pierre’iga, tundub iseäralikult suurena just siin, hädaliste keskel haigla erakorralise abi ooteruumis.

„S’il vous plaît venez à,” seisatab hallipäine kitlis ämmaemand Anna ees ja viipab naise kiiresti arsti kabinetti. Läbivaatusruumis ei pea Anna enam valudele vastu ja südantlõhestav karje läbistab ruumi. Looteveed on pääsenud valla ja arst, kes aparaadilt beebi südamerütmi vaatab, näib üha murelikum.

„Viige ta sünnitustuppa,” kõlab napp prantsuskeelne korraldus. Enne, kui Anna midagi küsida või öelda jõuab, sõidutab õde ta tõtakal sammul mööda pikka koridori sünnitusosakonda. Pastellrohelised seinad meenutavad Annale Jardin des Tuileries’i õhtust kuma. Iga päev jalutasid Anna ja Pierre käsikäes mööda Pariisi tänavaid, jõid espressot Louvre’i ees asuvas Tuileries’i aias, veetsid tudengipidudel aega, külastasid kõikvõimalikke näituseid ja tegid peaaegu kõike, mida Pariisil pakkuda oli. Pierre oli Anna jaoks unelmate prints, kes kauneid prantsuskeelseid sõnu seades, melanhoolseid laulukesi ümisedes ning kuumi suudlusi jagades täitis viimase aasta jooksul viimasegi mõtte ja unelma Anna peas. Pierre’i kinnitusel oli temagi noore pariislase jaoks unelmate naine ning Anna kujutles, et koos veedetakse kogu tulevane elu. Muidugi polnud Anna planeerinud, et ta pärast kaheksakuulist tutvust rasedaks jääb. Tõtt-öelda ei olnud naisel enne viimast kahte kuud aimugi, et ta last ootab. Päevad ja kõik muu toimisid nii, nagu alati. Aga nüüd istub ta ratastoolis ja õde kärutab teda üha kiireneva sammuga sünnitusosakonna poole. Anna kuuleb sünnitajate läbilõikavaid karjeid ning näeb uduselt kaugelt pikast koridorist jooksvaid arste ja ämmaemandaid, kuid tema valud on nii suured, et külm higi voolab ojadena mööda nägu. Pilk, mis veel mõni hetk tagasi suutis inimeste nägusid seletada, hägustub, ja Anna vajub poolteadvusetusse olekusse. Haiglahäälte sumin kaigub naise teadvuses, kui Pierre’i kaunis nägu järsku uuesti tema mälus eredalt esile kerkib.

Pierre oli niigi kenade prantslaste kohta üle keskmise nägus – sügavpruunid mandlikujulised silmad, pikk ja kitsas nina ning harmooniline näokuju. See omandas vastupandamatu soojuse ja sarmikuse iseäranis siis, kui mees naeratas ning tema viimase moe järgi lõigatud juustest üks ulakas salk näole vajus. Täpselt kuu oli möödunud hetkest, mil Anna meest viimati nägi. See oli üks neid hilissügisele omaseid päikeselisi päevi, kui Pierre oli teda ebatavaliselt ametliku häälega nende tavalisse kohtumispaika Jardin des Tuileries’i jalutuskäigule palunud. Tol päeval oli sooja, armastava ning tähelepaneliku Pierre’i asemel pargis justkui äravahetatud mees. Soe naeratus oli asendunud segaduses ja ebaleva ilmega.

„Anna, ma tean, et see kõlab kohutavalt,” vuristas mees oma kiires pariisi aktsendis. Ta vaatas kõhklevalt Anna ja seejärel kahisevate puude latvade poole, neilt justkui kinnitust ja õigeid sõnu otsides. „Aga ma ei saa sinuga seda suhet jätkata... Rasedus... Ma kardan, et pole lihtsalt selleks valmis.”

Hingeldades surus mees käsi üha sügavamale jopetaskutesse. Anna nägi vaid mehe profiili, sest Pierre ei suutnud talle enam otsa vaadata. Naine istus esimesele ettejuhtuvale metalltoolile, mille keegi hilissügiseste kirevates värvides õilmitsevate lillepeenarde nautleja oli liivasele pargiteele ripakile jätnud. Korraga näis Annale, et Louvre’i esine aed muutus üleni halliks. Kõrvus kohises ja ta ei mäletanud enam, mida mees hüvastijätuks ütles. Anna maailm vajus hetkega rusudeks. Pierre oli ju ainus, kes rasedusest teadis. Emale-isale Tallinnas, kes suure uhkusega tütre õpingutele Euroopa südames kaasa elasid ja igakuiselt raha saatsid, polnud ta seda tunnistada julgenud. Unistustega täidetud piiritu õndsustunne, mis Annat Pierre’iga koos aega veetes seni vallanud oli, kukkus hetkega kildudeks. Naine tundis füüsiliselt, kuidas tema südame kohale tekkis äkitsi justkui suur must haigutav auk – sügavik, kuhu ta isegi vaadata ei saanud. Nii üksi ja tühjana polnud Anna end veel iialgi tundnud.

Emaka teravad kokkutõmbed ei anna enam mälestustele asu. Anna vaevleb valudes veel terve tunni, enne kui suurt kasvu mustanahaline ämmaemand valjul häälel tütre sünnist teada annab:

„C’est une fille!” (see on tüdruk! tlk)

Arst, kelle kulmude vahel asetsev murekorts hetkekski ei kao, ei ütle midagi. Peaaegu kaks kuud varem ilmale tulnud beebi südametoonid on äärmiselt nõrgad ja Anna ei suuda tema poole vaadatagi. Auk, mida ta oma südames Pierre’i lahkumisest saadik tundis, muutub lapse juuresolekul väljakannatamatult valusaks. Tema ja Pierre’i armastuse vili... tüdruk... Lapse sünd oli sügava kuristiku naise unistuste ja tegelikkuse vahel nii käegakatsutaval moel välja joonistanud.

24 tundi hiljem seisab Anna Saint-Jacques’ metroopeatuses, et esimesse saabuvasse rongi astuda. Hetke pärast ongi see koos Annaga vihinal kadunud mustavasse tühjusesse Pariisi sagiva linnamelu all.

Kuvöösis magav Pöial-Liisi kaalub pisut üle kilo. Väikseke võitleb vapralt oma elu eest, sest enneaegsena sündinud tüdrukukese süda pole jõudnud piisavalt areneda. Kuid väike inimene ei kavatsegi alla anda. Beebi esimesel nädalal peab arst tema elusolemist suureks imeks.

Eesti ja Prantsuse ametnikud peavad samal ajal tihedat kirjavahetust. Nii ohkab punapäine proua haigla administratiivtiivas pabereid näppides oma eesti kolleegile telefonis, et hoolimata Eesti kodakondsusest ei saa enneaegsena sündinud tüdrukukest tema praeguses tervislikus seisundis lennukile panna ja Tallinna sõidutada. Et ametiveskid jahvatavad aeglaselt, jõuab pisitüdruk mõne kuuga nii palju kosuda, et on valmis minema hooldusperre seniks, kuni bürokraatlik masinavärk end pretsedendist läbi närib. Pöial-Liisi, kes on armas nagu unelm, satub kolme lapsega Pariisi moslemiperre.

Koolitus ja ootus

Maikuus istuvad Katrin ja Toivo koos teiste peredega ühel PRIDE* koolituse viimastest seanssidest. Kogenud sotsiaaltöötaja ja psühholoogi kindlate kätega veetud koolitustsükkel on lõpusirgele jõudmas.

„Nii, ja mida me tänasest tunnist õppisime?”

„Tegelikult on see koolitus mitte niivõrd meie õpetamiseks, vaid hoopis teie katsute läbi, kas me ikka kõlbame lapsevanemateks!” prahvatab juba tükk aega nihelenud Andrus. Lause huumor on küll pisut soolasevõitu, aga Katrin ja Toivo ning teisedki mõistavad, et selle taga peitub rohkem kui terake tõtt.

Pooltel kohalviibijatest on lapsed juba kodus. Katrinil ja Toivol veel mitte.

„Palun kirjeldage oma tulevast last,” jõuab Katrini uitama läinud mõtteisse sotsiaaltöötaja küsimus. Toivo räägib lapsele oma teeotsa kättenäitamisest, ent Katrin hakkab ärevust tundes puterdama, kuni jääb lõpuks nõutult vait. On raske rääkida asjadest, mis peituvad sügaval sisimas ning millest tead, et need on õiged ja möödapääsmatud, kuid mis ei sõltu ratsionaalsest mõtlemisest ega allu mingitele põhjendustele.

„Me saime aru, et te sooviksite ilmselt poissi?” uuritakse abikaasadelt edasi.

Katrin ja Toivo raputavad korraga pead.

„Ei-ei, lihtsalt me...”

Lapse sool ei olnud vähimatki tähtsust. Rassil ja nahavärvil samuti mitte.

„Arvatavasti jääme pärast seda koolitust vast ellu,” vaatab Toivo abikaasa poole, kui nad pärast õppepäeva männimetsa alla jalutama lähevad.

Aga lapse olemasolust teatavat telefonikõnet või e-kirja ei tule ega tule. Samas ei saa Katrin lahti tundest, et nende laps on täiesti olemas, ammugi sündinud. Teadmine, et ta viibib ikka veel neist eemal, tundub peaaegu talumatu. Katrin ja Toivo hakkavad lastekodusid külastama, lootes endamisi kohata last, kes on just neile määratud. Tundub ka igati mõistlik näha ja kogeda paika, kus nende tulevane laps on vähemalt mõnda aega kasvanud. Ootus ja ärevus kasvavad. Katrin ei ole rase füüsiliselt, küll aga vaimselt. Kui ta end töö juures lõpuks nii palju kokku võtab, et keskea piiri pisut ületanud ülemusest prouale lapsendamisplaanidest räägib, on reaktsioon ootamatu. Ülemus lausa hüppab laua tagant püsti ja kallistab Katrinit.

„Issand, mul on sinu pärast nii hea meel! Õigemini ma ise...”

Naine punastab ja jätkab õhinaga.

„Mul ei ole lapsi. Suurema osa oma elust olen minagi mõelnud selle võimaluse peale, aga kord polnud mees nõus, teinekord kahtlesin ise ja siis sai juba vanus takistuseks. Sina tee ära see, mille mina omal ajal tegemata jätsin!”

Pisarad silmanurgast pühitud, uurib ülemus, millal Katrin töölt lahkuda kavatseb. Katrinil pole ju aimugi!

Aeg möödub. Ees ootavad Katrini ja Toivo maakodus peetavad Imede Väikese Foorumi suvepäevad peredele, kes on oma last kaua oodanud või kus kasvamas tavapärasest erineval moel saabunud pisikesed. Mida aeg edasi, seda enam saab selgeks, et rahvarohkel pereüritusel – registreerunuid on kokku umbes 80, neist suur osa allameetrised tegelased – on Katrin ja Toivo ise ilmselt ainsad lastetud.

Aga sel ajal, mil nemad Eestis perepäevadele tulijaid kirja panevad, valmistub Pariisi lennuväljal õhku tõusma Estonian Airi lennuk. Stjuardess Eve kinnitab erilise hoolega nende pisima reisija, seitsmekuuse Emilie koos turvatooliga istme külge. Eve naeratab beebile, kes on nii väike, et tundub olevat alles eile sündinud, aga kelle silmavaade on nii selge, nagu näeks ta naisest läbi. Tüdruk vaatab uudishimulikult ringi ja stjuardess sätib beebile kõrvaklapid pähe, et lennukimüra väikesi kõrvu ei kahjustaks. ...

 

Loe edasi

Loe edasi Helen Michaels'i "Elamiseks mõeldud elu"


Eelmine
Helen Michaels: "Iga laps on seda väärt..."
Järgmine
Helen Michaels: "Damaskuse savi minu seljakotis"