Pole kahtlust, et sotsiaalmeedia tehnoloogiad võimaldavad meil pidada ühendust sellises mastaabis, mida me poleks varem suutnud ettegi kujutada. Ma poleks võimeline 20 000 inimesele käsitsi kirjutatud kirju saatma, aga mõne klahvivajutusega saan läkitada neile kõigile korraga sõnumi ja teoreetiliselt saavad need 20 000 inimest saata oma sõnumid ka mulle. Räägin sageli sellel planeedil asuvast mobiilsidevõrgustikust, mis ühendab omavahel umbes 7 miljardit inimest. Palun publikul minutiks ette kujutada, et igal inimesel 7,2 miljardist on mobiil. Sellest eeldusest lähtudes võiksid nad kõik olla omavahel ühenduses.
Hämmastav, kuid selles järjepidevas sotsiaalses kaasatuses, sellise kõikehõlmava ühenduse keskel võime iseennast teiste inimeste elurütmi ära kaotada. Sotsiaalmeedia pole passiivne keskkond. See on interaktiivne. Me seome ennast, kommenteerime, saadame edasi Twitteri säutse, märgime meeldivaks ja võtame vastu kutseid.
Ma võtan vastu ja satun lõksu. Ja mu kavatsused olid parimad. Oletame, et pean veel enne voodisse minekut saatma kiire e-kirja. Kui vajutan nuppu “saada”, jõuab minuni teade, et Bali saarel puhkusel viibiv Lorenz on just pannud üles pildi Ubudi ahvimetsast. Kohe saabub teine e-kiri Lorenzi pildi kommenteerijalt: “Oi, kui imeline. Sa peaksid kindlasti külastama Merta Sari restorani Pesinggahanis.” Siis sekkub vestlusse kolmas: “Minu kõige eredam mälestus Bali saarest oli Bali kevadfestival.” Hetk hiljem jõuab pärale järjekordne postitus: “Minu jaoks samuti. Fantastiline muusika ja tants. Vaadake neid videoid.” Minulgi on huvi sedasorti muusika ja tantsu vastu. Klõpsan videole ja olen eneselegi ootamatult sellesse teemasse haaratud. Logisin sisse e-kirjale vastamiseks, aga 30 minutit hiljem vaatan maailma eri paikadest saadetud videoid inimestest joogapükstes, kes vöökohal, puusade ja reite ümber hularõngaid keerutavad.
Enamikuga meist on seda juhtunud. See on loomulik. Me hakkame tegema üht, aga meid tõmmatakse hoopis mujale. Mõistus on kui ahv, kes sööstab punktist A punkti B, aga laseb sealjuures säravatel objektidel oma tähelepanu kõrvale juhtida. See on kentsakas.
Inimestena on meil kõigil kalduvus lasta end häirida. Sotsiaalmeedia abil läheb meie tähelepanu uitama, meid imetakse suhtluskeerisesse, kaasatakse reageerima ja vastama, uurima olekuvärskendusi ja lugema sõnumeid. Meie meeled koormatakse üle, meie elu on hõivatud ja selle protsessi käigus võime kaotada iseenda. Seega peame astuma sammu tagasi.
Minu sõber Cari Widmyer on mõnikord kasutanud ignoreerivat lähenemist. Kui ta õhtul töölt koju naaseb, lülitab ta välja kõik elektroonikaseadmed, mida suhtlemiseks kasutab: sülearvuti, mobiiltelefoni ja e-lugeri, lukustades need oma maja garaažis seisva auto pagasiruumi. Kui praktilised probleemid seoses pagasiruumis asuvate seadmetega hakkavad Carit häirima, peab ta majast lahkuma, trepist alla minema, garaaži suunduma, auto pagasiruumi avama ja sealt oma sülearvuti või telefoni võtma. Niisiis, kui tegu pole eriti kiireloomulise asjaga, jätab ta oma elektroonika autosse, kuni hommikused toimetused on lõppenud.
Võib-olla pole selline radikaalne enda lahtihaakimine sinu stiil või tundub see liialt karm. Selle asemel võid sotsiaalmeediaga koomale tõmmata, öeldes endale: “Mul pole üheski sotsiaalmeedia portaalis vaja rohkem kontakte kui 200 või siis plaanin ma kulutada sotsiaalmeediale vaid ühe tunni.” Või siis lülitad välja kõik teavitusfunktsioonid, nii et kuuled sotsiaalmeedias toimuvast vaid juhul, kui otsustad oma kontole sisse logida.
Võid mõneks ajaks tehnoloogia ka üldse sinnapaika jätta ning võtta teiste inimeste elurütmis olemisest väikese vaheaja, et häälestuda iseenda omale. Võid heita pilgu mõnele pööraselt filosoofilisele paradiislikule omaette olemise paigale või keskenduda lihtsalt millelegi nii lihtsale nagu seda on sinu praegune enesetunne, pöörates tähelepanu oma energia voolamisele. Võid valida jalgrattaga sõitmise, jalutuskäigu, joogatrenni, meditatsiooni või mingi muu tegevuse, mis sinule naudingut pakub (minu jaoks on see tass vürtsikat masala chai’d[1]). Ühesõnaga, tee midagi sellist, mis võimaldab sul eemalduda kõigist välistest ühendustest ja kohtuda oma sügavustes sellega, keda nimetad iseendaks.
Tundub hämmastav, et meil on kõikvõimalikud sidemed teiste inimestega üle kogu maailma ning sotsiaalvõrgustikud muudavad ühenduse väga lihtsaks. Aga kogu selle ühenduvuse ja jagamise ning märkimisväärse arusaadavuse ja suhteloomise ülivõimalikkuse olukorras peame meeles pidama, et kõige olulisem on suhe iseendaga. Siin on minu soovitus. Võta eeskujuks tohutu potentsiaal sotsiaalmeedia poolt pakutud väljaspoole suunatud ühenduste loomisest ja suuna see oma sisemaailma, et luua samasugune ühendus iseendaga. Võta aega, et pakkuda sõprust iseendale, kuula oma südamelöökide säutsu, pööra tähelepanu oma keha “staatuse uuendamisele” ja vasta oma aju kiireloomulisele taotlusele sinuga vestlusse astuda. Laozi kirjutas “Daodejingis”[2]: “Kes tunneb teisi, on teadja; kes tunneb ennast, on valgustunu.” Aga meie tahame mõlemat.
[1]Masala chai on tee-piimasegu.
[2]“Daodejing” on taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile.