Uuesti silti lugedes märkate, et „Loojangu” on kirjutatud nii, et J ripub taevast alla tagurpidi nagu vihmavari ning L on kirjutatud pisut kiiva, meenutades poolikut viilkatust. Imelik on ka OO – see oleks justkui mõnelt ruunilt eeskuju võttes tahutud. Mida rohkem silti vaadata, seda enam tundub, nagu oleks see kohaliku rehepapi kavala käega nikerdatud. Sest niipea, kui sildi alt läbi sõidate, tabate end nagu äratehtult teises maailmas. Mis täpselt teistmoodi on, ei pruugigi lõpuni selguda. Kuid isevärki tundest, et lisaks peremees Felixile, perenaine Helenele ja nende lugematule lastehulgale elab talus ka ahjualune, rehepapp või kratt, ei saagi päris lahti.
Ühel pool taluõue piirdeaeda kohiseb mitme meetri kõrgune roostik. Teisel pool on elektrikarjusega piiratud maa-ala mitmekümnepealise pullikarjaga. Helene ilmub rootsipunast värvi talumaja uksele, kaenlas pesukauss värskete aedubadega. Ta on paljasjalgne, varvaste küljes värskelt niidetud mururoheline, mustavalgekirjus kleidis, pikad mustad juuksed päevitunud näo ümber tuules lehvimas. Kui naine korraks uksel seisatab ja ringi vaatab, teeb paljasjalgsete põnnide kamp ümber maja ja aida juba nii mitmendat jooksutiiru, et nende loendamine läheb keeruliseks. Mitu last peres siis tegelikult on? Kui nad tempo korraks alla võtavad, õnnestub loetleda kahte tüdrukut – Iirist ja Minnat – ning pisut suuremat poisiklutti Joonatani. Ridapidi selgub, et tüdrukutel on vanuseaastaid seitse ja kaheksa, Joonatanil aga juba kümme täis.
Tuulelipp aidakatusel kääksatab teise suunda. Helene pöörab hetkeks pead, lastes pealelõunastel päikesekiirtel oma päevitunud näole laskuda ja merehallid silmad helendama lüüa.
„Täna on idatuul,” nendib naine marypoppinsliku teadlikkusega ja paneb oakausi trepile. Enne ubade puhastama asumist pöördub ta korraks ringi ja silmitseb rahulolevalt, kuidas tuuleiilid aidatagust roogu kallutavad. Tuulistel päevadel – just nagu tänane – ei lase merelt saabuvad iilid ühelgi entusiastlikul linnainimesel end looduse kroonina tunda. Ümbruskond, mille avarus ja avatus inimesele igal sekundil tema väiksust ja saamatust meenutavad, on üsna kainestav. Helenele meeldivad sellised ilmad, kui tuuleiilid tema raske juuksepahmaka puntraks sasivad ja lääneküljes kasvava roostiku võimsalt lainetama panevad. Neil hetkil meenub naisele, kui põnevaid laineid on tema enese elu enne peres alanud lasteajastut teinud.
Laineid, nii otseses kui kaudses mõttes on Helene ja Felix näinud igasuguseid. Kui Helene trepile istub, libiseb tema pilk talumaja akna all olevale vaevumärgatavale triibule, mis tekkis 2005. aasta jaanuaritormiga. Triip märgib toonase uputuse ajal aknalauani ulatunud veetaset. Kui vesi lõpuks merre tagasi voolas, oli vaja kõik esimese korruse põrandad välja vahetada ning Helenele ja Felixile oli selge, et majale tuleks teine korrus peale ehitada. Pärast tormi alumise korruse leivaahju ust avades voolas sealt sõna otseses mõttes vesi välja. Ka saunaahjust valgus põrandale pangetäis merevett. Tormid on igavesed kavaldajad, külastades inimesi natuke rohkem kui põlvkonna tagant – täpselt nii tihti, et enne järgmise tulekut jõutakse eelmine unustada. 1923, 1967 ja 2005.
Kõnealuse jaanuaritormi järel tundus, nagu oleks Loojangust sõda üle käinud. Kohe, kui peremees Felix oli esimesed tormikahjud oma silmaga üle vaadanud, helistas ta 600 meetrit teispool põldu elavatele naabritele.
„Meil ujusid redelid ära, ega mõni neist pole teie aknast mööda sõudnud?”
„Ei, redeleid pole me näinud, aga kas teil küttepuude hunnik ei ole kadunud?” küsis naaber vastu.
„Loomulikult, aga õnneks on mul igale halule initsiaalid peale toksitud,” tögas Felix.
„Ja kas punane veetsee on teie oma? See on meil kuusehekis kinni, tulge järele.”
Kui rootsipunane kuivkäimla ehk puutse, nagu Helene ja Felix seda kutsuvad, sai mere poolt naabrite kuusehekki uhutud, ankurdas Felix selle maa külge, et järgmine torm teda enam ära ei ujutaks. Kablis nihkusid majad suisa paigast, aga Loojangu talu jäi oma algupärasele kohale paika osalt seetõttu, et pererahvas oli kaks nädalat enne tormi pööningupõrandale paar tonni kergkruusa vedanud.
Helene kohendab päikesesoojal trepil istudes kleiti, sirutab pikad pruunid sääred muru peale välja ja asub ube puhastama. Samal kohal koorib ta tihti ka kartuleid ning puhastab seeni. Naisele meeldib trepil istudes vaadata, kuidas suur punane päike merre loojub. Laskmata end laste korraldatud suurest trallist häirida, meenutab Helene endamisi talvist enesearenduskoolitust. Seal pidi igaüks ühe ülesandena tooma lavale oma lähedaste ringi omaenese elu loos. Lavastuse käigus sai selgeks, et Helene elus on oma osa tervel hulgal tegelastel, keda tavaliselt üldse ei nimetata. Kui ülejäänute lähedaste ringi ehk pereaatomisse kuulusid peamiselt ema-isa ja teised lähedased, siis Helenel olid mängus ka kolm ja isegi neli põlve tagasi elanud esivanemad. Pärast pereaatomi-lavastust hakkas ta oma elu, vanemaid, lähedasi ja kaugemaid esivanemaid teise pilguga nägema. Nii selgelt kangastus silme ette teatud mustrite korduvus läbi mitme inimpõlve. Ning üha selgemaks joonistus äratundmine, et vanade mustrite muutmine nõuab oskust kududa oma elu jaoks täiesti uus kangas. Ta mõistis alles pärast koolitust, et paljud inimesed pole saanud kaasa oskust elada peresuhetes. Pereaatom, mille head toimimist ühiskonnas sageli enesestmõistetavaks peetakse, pole nende jaoks, kes ei ole hästi toimivaid peremustreid oma elus kunagi näinud, sugugi lihtne.
Lavastus oli võimas kogemus. Kaasõpilasest noormees, kes oli Helenet vargsi kõrvalt jälginud, valis ta hiljem oma lavastusse jumalat mängima.
„Sa oled nagu ürgema või jumalanna,” põhjendas ta. „Natuke karm, aga samas ääretult hea, lahke ja hoidev.” See kirjeldus paneb Helene siiani muigama.
Noormees ei eksinud. Helene sarnaneb tõesti jumalannale, aga mitte sellisele, kes valitseb inimesi kuskilt kõrgusest näppu viibutades, kasutades võltsmoraali ja kahtlasi reegleid. Pigem meenutab Helene niisugust jumalannat, kes valitseb olukordi eelkõige sisemise kindlustunde ja õiglusega, mis ei lase teistel inimestel või tühistel eluseikadel oma kallist meelerahu röövida. Nelja lapse emana teab Helene, et lahendamatuid olukordi lihtsalt ei ole olemas. Ükskõik, mis ja kuidas ka ei juhtuks – ta teab, et tuleb kõigega toime. Alati!
Pärast koolitust tundis Helene kõige rohkem kergendust teadmisest, et muutmine on võimalik. Ta saatis koolitajale tänukirja:
„Juubeldades jõudsin järeldusele, et olen uue mustri teinud, kuigi neist vanadest on olnud nii raske vabaneda. Paljud asjad on sinu sisse raiutud justkui Hammurapi seadused kivisse, aga nii hea on teada, et muutmine on võimalik ja nii hea on teada, et on võimalik olla paindlik oma valikutes, oma elus. Teiste eludes, suhetes ja toimetulekutes ei saa meie midagi muuta. Seda saavad teha vaid asjaosalised ise.”
Tagasi ellu
Ubade puhastamisega peaaegu ühele poole jõudnud Helene vaatab pikalt horisondi kohal ähvardavana kõrguvaid pilvi. Mustrid, mida naine ihu ja hingega on kanda võtnud, näivad nii sügavad ja mitmekihilised, et ta ise on pidanud nii nende äratundmist, kandmist kui ka muutmist kümneid aastaid õppima.
Arturi sünnitamine 17 aastat tagasi oli Helenele justkui näppuviibutav meeldetuletus sellest, kui habras on elu ning kui lihtsalt võivad võimalused mõnikord otsa saada. Pärast poja sündi sai naine teada, et rohkem ta ise lapsi sünnitada ei saa. Algas elupõletamine.
„Üksikvanemana ma isegi ei otsinud suhet, milles püsida. Pigem otsisin suhteid, milles ei saa püsida. Mu elu meenutas valimist raamatukogus – võtan ühe raamatu, ahh, see on nii jama, panen riiulisse tagasi, võtan järgmise, sama lugu. Ja nii edasi, sest ükski raamat ei pakkunud piisavalt huvi, et tahaks läbi lugeda.”
Alles koos Felixiga hakkas Helene eelnevate põlvede poolt sissetallatud minevikust välja kasvama. Nad kohtusid küll juba aastal 1998, aga teineteise äratundmiseni jõuti neli aastat hiljem. Siis käis kõik kibekiiresti – ühine reis, pulmad ja koduloomine. Kuni ühel päeval Felix küsis:
„Kas sa mulle mõne lapse ka sünnitad?”
Sel hetkel ei saanud Helene endaga hästi läbi. Kui naisena tead, et lapsi enam ei saa ja oma partneri ootustele vastata samuti mitte, tekib identiteedikriis. Kui sünnitaksin talle ise lapsed, milline paarisuhe siis oleks? Kas ma ilma sünnitamata ikka olen täisväärtuslik naine, kelle kõrval mu partner tahab elada? Küsimusi oli naise peas rohkem kui vastuseid.
Võõra lapse perrevõtmise soovi neil polnud. Paar mõtles hoopis surrogaatemaduse peale ja käis isegi naistearsti jutul, aga see teema sumbus vaikselt ära. Õnneks, arvab Helene.
„Sellest oleks tulnud üks igavene jama! Ma ei usu, et oleksin sel juhul täna abielus,” tunnistas Helene avameelselt sotsiaalametnik Leale, kui Felix Arturit lapsendas. Lea kuulas ja lükkas naise ette paberi.
„Kirjutage lapsendamisavaldus!”
Helene ehmatas. Ta polnud sel teemal kodus rääkinudki!
Lea keeras pea viltu ja vaatas naist üle prilliraamide.
„No mis siis, ega see avaldus siin leiba võta. Kirjutage valmis! Ära öelda võite ju iga kell.”
Helene läks suure südamevaluga koju – kuidas seda Felixile öelda? Ta kandis suurt süükoormat õhtuni ja tegi alles söögilauas suu lahti.
„Ma kirjutasin lapsendamisavalduse – ega see leiba ju küsi,” vuristas Helene mehele kiiresti, justkui muuseas ette.
Järgnes pikk vaikus. Tervelt aasta otsa ei saanud naine aru, mida kaasa sellest arvab. Aga selgust oli vaja, sest kui lapsendamine on ainuüksi naise projekt, mida ta üksinda veab, ei tule sellest midagi välja.
Ühel õhtul, mõni aeg enne uue auto ostmist küsis Felix:
„Kui kaugel see lapsendamisasi nüüd on?”
Ning kui ta varsti pärast seda uue autoga koju saabus, oli seal integreeritud lasteiste juba sees. Järgmisel päeval teatas Helene Lea kabinetis:
„Abikaasa on nüüd valmis!”
Pärast seda oli Helene tööl koos kõikide kolleegidega justkui rase. Ostis poest titeasju ja laotas kodus voodi peale laiali – issand, kui ilusad, millal ükskord... Ta muudkui ootas ja ootas. Mõtles, et läheb ootamisest lausa lõhki, sest lihtsalt ei jaksa enam. Töögi ei pakkunud sel hetkel midagi põnevat ning naine kasutas iga võimalust haige olla. Kui kurk natuke kipitas, siis Helene juba suri.
Ühest järjekordsest kurgukipitusest toibudes logis Helene end sõbranna töö juures oma meilipostkasti. Seal ootas kiri sotsiaalametnik Lealt:
„Üks tüdruk on sündinud.”
Helene viskas silda.
„Teil läheb nüüd kõikide tõendite ja paberite ajamisega veel nädala jagu aega,” tutvustas Lea naisele asjaajamise tavalist kiirust.
„Ei, ma tulen toon homme kõik paberid ära,” kinnitas Helene.
Järgmisel päeval astuski pikk ja sirgeselgne Helene, võidurõõmus nägu ees ning paberipakk kaenla all, Lea kabineti ukse vahelt sisse. Nüüd jäi üle vaid kohtuistungit oodata. Aga täpselt sel päeval pidi Felix tööasjus Leetu sõitma.
„Kas sa saad iga päev lapsi, et võid praegu ära sõita?” oli Helene hingepõhjani solvunud. Tööasjus Leetu! Kas see kaalub üles lapse saamise? Helene korraldas kodus suure draama. Kuid Felixil ei olnud võimalik nii väikese etteteatamisega komandeeringust ära öelda.
Nii istuski Helene üksipäini, aga väärikalt kohtupingis.
„Ahah, lapsi enne on,” uuris kohtunik. „Te siis teate, mida lapse kasvatamine tähendab?”
Naine sundis end rahulikuks ja kõlgutas pingi all jalgu, et ärevust maandada.
„Hästi. Saate järgmisel nädalal määruse kätte,” pani kohtunik mapi kinni.
„Kuidas? Kas kohe ei saa? Ma ei saa teda lastekodusse jätta! Kuidas ta seal on, see pisikene üksinda, kui mina olen siin, määruse kaugusel?”
Helene hallid silmad omandasid emahundi pilgu, kui ta kohtunikule kindlalt silma sisse vaatas. Kohtunik näppis kella, vaatas Helenet ja ohkas.
Loe edasi Helen Michaels'i "Elamiseks mõeldud elu"
