Kas ma räägin enesele vastu?
Väga hea, las ma siis räägin enesele vastu,
(ma olen suur ja minus on palju inimesi).
– Walt Whitman
Elu on harva tasakaalustatud võrdus. Printsiibis ja praktikas on elu täis vasturääkivusi – paradokse. Paradoks on tasakaalustav akt kahe pinge vahel, mis sõbralikult võistlevad meie aja, energia ja meie tähelepanu pärast, püüdes meeleheitlikult meid veenda, et peaksime valima neist vaid ühe.
Me oleme dilemmadega silmitsi iga päev. Kas peaksime veetma rohkem aega koos perega või pühenduma rohkem karjäärile? Kas peaksime rohkem eksperimenteerima ja võtma riske või tegema kõike nii, nagu on alati tehtud? Kas meie lapsed vajavad rohkem vabadust või kontrolli? Kas peaksime kolima eemale oma lapsepõlvekodust või jääma elama nende lähedusse, kes on meile armsad? Kas on parem teha koostööd või võistelda? Juhtida või olla mentoriks? Teha asju üksi või saada kelleltki tuge? Olla lahke või tõmmata piire? Jääda vait või võidelda vastu?
Iidsete traditsioonide kohaselt pole pinged mitte ainult loomulik elu osa – need ongi elu. Dünaamiline pinge vastandite vahel on just see, mis sünnitab ja säilitab igavesti muutuvad ja igavesti arenevad universumi elemendid. Vastandite ühtsus ja läbikäimine on sümboliseeritud keerduvas must-valges Tai Chi ringis – näitlikustades universaalset paaristoimimise printsiipi, et ilma ühe osata ei saa teine eksisteerida.
Mõlemaid pildi osi on tarvis selleks, et osadest tekiks tervik. Meil on vaja nii ööd kui päeva, mehelikkust ja naiselikkust, liikumist ja vaikust, paremat ajupoolt ja vasakut ajupoolt, detaile ja üldpilti, fookust ja paindlikkust. Ilma dünaamilise koosluseta nende võimsate paaride vahel tekib vaid stagnatsioon, allakäimine ja lõpuks surm.