Ida ja lääne targad räägivad sageli, kuidas end paradoksidest tabatuna tunda. Nad kirjeldavad seda viisil, mis kutsub meid ületama omaenese kitsarinnalisuse piire. Nad ütlevad meile, et elu võistlevad pinged ei ole üksteisele vasturääkivad, vaid on teineteist täiendavad, need ei ole üksteist välistavad, vaid on teineteist hõlmavad. Elu, nagu nad ütlevad, ei koosne mitte sellest või teistest, vaid on selles ja teises.
Paradoks on põimitud nagu kuldniit läbi maailma erinevate vaimsete traditsioonide. Püha Franciscus näiteks viitas paradoksile, kui ta ütles, et ainult andes muutume me saajaks, ... ja et ainult surres sünnime me igavesele elule. Buddha rääkis oma õpilastele, et sanghasse (vaimsesse kogukonda) varjumine on vältimatu nende vaimse kasvu jaoks, kuid samal ajal andis ta ka ridade vahelt mõista: „Ärge otsige pelgupaika mitte kusagilt mujalt kui iseendast.” Lao-Zi, Hiina õpetlane ja taoismi rajaja, õpetas: „Olla tühi tähendab olla täis... Omada vähe tähendab oma vara üle valitsemist” ja Jeesus hoiatas: „Olge targad kui maod, kuid süütud nagu tuvid.”
Kas kõik need suured õpetajad olid lihtsalt segaduses? Kas keegi tegi vea nende sõnu tõlgendades? Üldsegi mitte. Kõik kirjutised, mis käsitlevad tarkade inimeste elusid, on läbi imbunud paradoksidest. Üks peamisi õppetunde, mida nemad on tulnud meile tooma, on teadmine, et me ei saa oma elus põgeneda vastandite pinge eest, sest isegi universum toimib samamoodi. Sufismi müstik Rumi võttis selle mõtte kokku, kui ta ütles, et Jumal õpetab vastandite kaudu ja et lendamiseks on vaja kahte, mitte ühte tiiba.
Paradoksid on olemas ja nad jäävad. Me ei saa nende eest ära joosta, kuid neid omaks võttes võivad nad saada osaks meist. Reaalsuses on ilmselged vastandid ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt, mis on mõeldud eksisteerima omavahelises harmoonias.
Paradokside põhialus pole isikuline. Vahet ei ole, millisest taustast me tuleme või millist traditsiooni me oleme hakanud omaks võtma, me seisame paradoksidega pidevalt silmitsi. Meie ülesanne, nagu ütlevad targad, on õppida lendama elu rütmides nii, nagu universumgi pakub meile elamiseks esmalt ühe poole ja toob siis teise poole paradoksist meie elu ekraanile õigel ajal ja õiges kohas. Just nõnda, nagu üks valgustatu kunagi ütles: „Õnnistatud on paindlikud, sest nemad ei paindu vormist välja.”