„Ma tunnen ennast” – see on üks kõige põhjapanevamaid avaldusi, mida me eales saame teha. Enese tundmine on ülim eesmärk, ülistatud müstikute ja vaimsete meistrite poolt üle maailma. Kuulus „Inimene, tunne ennast” on graveeritud Apollo templi esiküljele Delphis. Tooma evangeelium ütleb: „See, kes ei tunne iseennast, ei tunne mitte midagi,”4 ja Zohar, juudi müstilisest kabalaõpetuse pärimusest, julgustab meid: „Mine iseenese sisse, tunne ennast ja täida oma enese vajadusi.”5
Üks põhjustest, miks sa ei ole tõsiselt võtnud omaenese vajaduste täitmist, on lihtsalt see, et sa ei tunne ennast veel piisavalt põhjalikult. Sa ei teadvusta, mida sa tegelikult tunned ja mida tegelikult vajad. Kuigi „enese tundmine” on elukestev protsess, millel on sügavamaid ja sügavamaid arusaamise tasemeid, võid sa siiski iga päev astuda pisikesi samme enese tundmaõppimise suunas. Siin on lihtne küsimus, mis võib aidata sul uuesti keskenduda oma vajadustele, et taasleida tee tasakaalu juurde: „Mida ma vajan praegusel hetkel, et olla õnnelik?”
Kui ma olen endale selle küsimuse esitanud, siis vastan sageli, et oleksin õnnelik loomingulist tööd tehes, vajaksin vaikust ja regulaarseid värske õhu doose looduses. Teadmisest aga üksi ei piisa. Kui ma ei hooli ega austa end piisavalt, ei pane neid vajadusi oma eelistuste nimekirja, siis ei tule mulle meeldegi nende kasutamine vastumürkidena juhtudel, kui hakkan tundma tuju langust ja ärevust. Asjad väljuvad kontrolli alt, kui ma ei märka endale sedasama küsimust ikka ja jälle esitada ega täida vahepeal oma kopse värske õhuga. Unustan kontrolli olukorra üle: ei taga endale vaikust, mida vajan, ei lülita välja telefone, ikka vaatan e-posti, ei leia kohta, kus segamatult töötada.
Mu sõber meenutas mulle, kui palju jõuduandev võib olla enesetundmine ja sellele vastav tegutsemine. Ühel päeval ma küsisin temalt, milline aeg oleks parim kohtumiseks. Ta vastas viivitamatult otsekoheselt viisil: „Parim aeg kohtumiseks on hiline pärastlõuna. Kui ma lähen välja hommikul, on mul raske vastu panna kiusatusele teha tagasiteel kontorisse asjatuid käike. Ma peatun siin ja seal ning lihtsalt ei suuda lõpetada vajalikku töölõiku.” Niipalju ta ennast tundis, et sättis endale päevakava vastavalt sellele, mis oli tema jaoks parim. Nõnda nagu paljud enese väärtustamise meetodid, ei kõla õige päevakava seadmine üldse raske ülesandena, kuid selle elluviimine nõuab harjutamist. Muutus algab enese vaatlusest, enese tundmaõppimisest ja oma vajaduste väärtustamisest.