Maa elanikkond koosneb umbes 7,2 miljardist inimesest. Pooled neist elavad kolme dollariga päevas.
See summa on väiksem kui ühe tassi gurmeekohvi hind. Mitu sellist inimest elab minu kodukülas Indias Chittilamcherys.
Ja üks neist väga tagasihoidlikest asukatest, kellega ma pole kunagi kokku saanud, õpetas mulle, et tavalised, piiratud vahenditega inimesed võivad avaldada teiste eludele erakordset mõju.
Kõik sai alguse minu vanematest. Nad kasvasid Chittilamcherys üles ilma elektri, voolava vee ja kolledžihariduseta. Aga meie perekonna saatus tegi läbi muutuse ühe põlvkonna jooksul. Mu vanemad tegid kõvasti tööd ja lõid oma neljale lapsele võimaluse jõuda kõrgemale tasemele. Mu vanemad olid tavalised inimesed.
Mina läbisin sama õppetunni uuesti. Mind innustas selles Oseola McCarty. Bill Clinton, USA endine president, oli tulnud Google’isse esinema ja jagama oma raamatut “Andmine” (“Giving”). Raamatus inspireerib Clinton lugejat ideega, et igaühel meist võib olla mõju. Oma sõnavõtus tutvustas ta meile andjaid – tunnustamata kangelasi. Kui lugesin tema raamatust, et Oseola McCarty seadis sisse stipendiumi Lõuna-Mississippi ülikoolis, arvasin, et ilmselgelt on tegu jõukal järjel oleva naisega. Oseola jättis 12-aastaselt kooli pooleli, et hoolitseda oma haige tädi eest. Ning järgmise 75 aasta vältel oli tema ainsaks tööks teiste inimeste rõivaste pesemine ja triikimine. Oseola McCarty oli pesunaine. Ta oli tagasihoidlik – ei tellinud ajalehti, kõndis igale poole jalgsi ning hoidis oma kasinat sissetulekut pangas. 87-aastaseks saades päris ta pangahaldurilt oma kontol oleva rahasumma suuruse kohta. Ta sai vastuseks: “Kolmsada tuhat dollarit.” Kujutan ette, et ta võis seepeale lausuda midagi niisugust: “Pojake, taevateel pole ühtki kaubanduskeskust. Ma tahan luua stipendiumi, et vaesest perest pärit tütarlapsed saaksid astuda kolledžisse.”
Kui Oseola otsus avalikustati, panid kohalikud juhid austusest tema vastu oma rahalised panused juurde, suurendades tema annetust veelgi. Neli aastat hiljem ta suri, aga sai enne surma USM-i[1]kuulsaima rahastaja tunnustuse ja autasu, sealhulgas kodanikumedali presidendilt – Ameerika Ühendriikide kõrgeima tsiviilautasu – ning USM-i ja Harvardi ülikooli audoktori nimetuse. Oseola McCarty oli tavaline inimene ja tema vahendid olid algusest peale piiratud, ent siiski on ta andnud maailmale erakordse impulsi.
Kas olete kunagi mõelnud, et ka teie mõju teistele võiks olla sarnane? Kord istusin kohvikus. Teenindaja hõikas: “Gopi, teie suur karamelli-kaneeli-šokolaadi frappuccino on valmis. Ja see on rasvavaba.” Kuuldu viis mind äkitselt mõttele, kui suur rikkus ja päevapikkune õnnetunde tekitaja oleks see paljudele nendele inimestele, keda ma teadsin Chittilamchery ajast. “Niisiis,” mõtlesin, “kas võiksin ohverdada mõne tassi kohvi ja luua selle kaudu midagi olulist?”
Leidsin oma vastuse San Franciscos asuva organisatsiooni Kiva näol, mis vahendab väikelaene sellistele tavalistele inimestele, nagu me enamasti kõik oleme. Laenu saajateks on Kolmanda Maailma naised, kes alustavad väikeettevõtte loomist.
Samal päeval andsin veebi kaudu oma esimese laenu. Summa oli suursugune – 25 dollarit. Selle saajaks oli eraettevõtja Ngô Thi Chung, 54-aastane naine Vietnamist Trung Giã külast, kes käivitas põllumajandusäri. Ta vajas laenuks 1200 dollarit ja tõtt öelda kahtlesin, kas mu 25 dollarit teda aidata saab. Ent kunagi ei tasu alahinnata inimeste koostöö jõudu – nelja tunni jooksul laenasid mitmed teisedki talle tagasihoidlikke summasid, tänu millele sai ettevõtlik naine kokku vajaliku 1200 dollarit.
Järgmisel kuul andsin laenu Esther Labosole, 46-aastasele viie lapsega lesele, kes elas Keenias Kericho maakonnas ja tegi algust teraviljalao loomisega. Sellest järgmisel kuul oli laenusaajaks Peruu kalamees ja seejärel üks rätsep Pakistanis. Ma olin õnge langenud. See tegevus oli palju parem kui karamelli-kaneeli-šokolaadi frappuccino!
Hiljuti puutusin kokku oma keskkooliaegsete sõpradega. Armas Lakshmi, meie klassi tüdruk, kellele juba kooliajal edukat tulevikku ennustati, küsis: “Gopi, kuhu sina oled jõudnud? Millega sa tegeled?” Ja mina, kes ma võisin teiste arvates kõige tõenäolisemalt sobida tsirkusesse, vastasin: “Olen rahvusvaheline pankur. Ma rahastan ettevõtjaid kogu maailmas.”
Mõni kuu tagasi saatis Kiva mulle e-kirja. Esther, Ngô Thi ja teised naised, kellele olin raha laenanud, olid käivitanud edukad, kasumiga töötavad ettevõtted ning olid valmis mulle laenu tagastama. Mulle polnud nii oluline, et laen saaks tagasi makstud. Olin uhke selle üle, et need naised saatsid maailmale signaali: “Me ei looda enam heategevusele. Oleme enesekindlad firmaomanikud.” Need naised olid leidnud eneseväärikuse.
Mina jällegi tegin oma nahal läbi õppetunni, mille omandasin algselt oma vanematelt ja mis tõestas, et ka piiratud ressurssidega tavalised inimesed võivad avaldada teiste eludele erakordset mõju.
Võib-olla inspireerivad sind need lood. Ent võib-olla oled selle tõe kehtivuses enese suhtes siiski liialt skeptiline. “Kas mina, piiratud vahenditega tavainimene, suudan tõepoolest avaldada erakordset mõju kellelegi teisele?” Jah, võid, ning alusta juba täna! Mina õppisin seda oma vanematelt, Oseola McCartylt ning oma tegude kaudu Esther Labosolt ja Ngô Thi Chungilt. Alusta 25-dollarilise väikelaenu või mõne omavalitud programmiga.
Võimalusi on palju. Näiteks Heifer International annetab Kolmanda Maailma inimestele kariloomi. (Minu vanavanematel oli üks lehm, kes varustas piimaga tervet peret ja keda hoiti suure armastusega.) Udyani külas elavale Biira perekonnale kingiti kits ning pereema hakkas müüma kitsepiima, mille eest koolitas kõik oma lapsed. See programm näeb ette, et võla katteks tuleb teisele perele kinkida kitsetall.
Kellelegi meist ei käiks üle jõu annetada ühele perele kits või siga või kana või isegi suurem hulk suuremaid loomi, seda koos teiste annetajatega.
Clinton ütleb oma raamatus: “Meil kõigil on võime teha midagi suurt.” Ja me saame seda teha mis tahes meie kasutuses olevate vahenditega. Tavaliste inimeste mõju võib olla erakordne.