Mida me selle tehnoloogiaga teeme ja mida teeb see meiega?
Minu juured pärinevad väikesest riisikasvatajate külakest Lõuna-Indias Kerala osariigis, mille nimi on Chittilamchery. Minu vanavanemad olid seal vaesed riisikasvatajad. Mu ema kasvas üles samas külas ja isa ühes väiksemas külas 6,4 miili kaugusel. Mõlema lapsepõlv möödus elektri ja voolava veeta ning nad said külakoolist algelise hariduse, mida parimalgi juhul võis pidada tagasihoidlikuks. Aga nende neli last (minu vend, kaks õde ja mina) jätkasime õpinguid, omandades kraadid kümnest kolledžist, sealhulgas kaks USA Ivy League’ ärijuhtimise magistrikraadi. Mu vanemad pole kunagi oma jalga Ameerikasse tõstnud. Mis põhjustas uue põlvkonna niisuguse sotsiaalse liikuvuse? Selleks põhjuseks on hõlbus juurdepääs informatsioonile.
Tänapäeval Chittilamcherysse naastes näib kool, kus kunagi õppis mu ema, täpselt samasugune kui toona. Aga selles koolis ja tuhandetes sarnastes õppeasutustes üle maailma pääsevad lapsed, kellel on juurdepääs internetile, ligi täpselt samasugusele infole nagu Harvardi, Stanfordi või Pennsylvania ülikooli tudeng. Ajastul, kus infost on saanud hapnik, on internetist saanud inimkonna mängumaa ühtlustaja. Mõelge, missugused võimalused see info loob, mida see õppima sütitab ja kuidas see elusid muuta suudab.
Google'is töötades ja Silicon Valleys elades ümbritseb mind imeline tehnoloogia. Tehnoloogiline plahvatus Silicon Valleys ja kogu maailmas tegutsevates tehnoettevõtetes on muutnud tohutult meie elu. Samas on tehnikal ühtlasi kalduvus meie tähelepanu kõrvale juhtida. See infovool ei katke. E-kirju sajab meie postkasti kogu päeva jooksul. Sotsiaalvõrgustike olekuvärskendused tõmbavad meid teiste inimeste elurütmi sisse. Meil on lugemiseks igapäevane, iganädalane ja igakuine veebipäevik; meil on vaatamiseks videod ning tutvumiseks ülevaated. Kõik see kokku võib mõjuda üsnagi väsitavalt.
Kogu selle progressi keskel peame siiski meeles pidama, et kõige hinnalisem tehnoloogia asub meie sees. See on meie sisevõrk – meie aju, keha, meel, hing ja teadvus – see on isikliku sisetehnoloogia võrgustik, mida kanname kõikjal endaga kaasas. Et meie sisemine tehnoloogia töötaks tipptasemel, vajab see vaikseid perioode, taastumist ning varude täiendamist. Elades täiel rinnal ning töötades teadlikult selliste arenenud valdkondadega nagu jooga ja meditatsioon, mis pärinevad maailma tarkuse varasalvedest, avanevad meile kõik võimalused oma sisetehnoloogia puudutamiseks ja ümberkujundamiseks nõnda, et saaksime elada harmoonias ja välisilmaga tasakaalus.
Ehkki minu arvates peaksime internetiühenduse aeg-ajalt katkestama, et torgata pistik oma sisemaailma võrgustikku, ei soovita ma end välisilmast täielikult välja lülitada. Selle asemel on oluline integreerida kaks maailma nii, et see teie jaoks töötaks. Ajakirja Yoga Journal 2012. aasta märtsikuu numbris tsiteeris Allan Tilin oma artiklis “Püsi ühenduses” minu head sõpra Soren Gordhamerit, Wisdom 2.0 asutajat. “Kuidas on võimalik säilitada vaimuerksust pideva seotuse tingimustes?” küsib Soren. “Tarkuse traditsioonid annavad meile pool vastust, tehnoloogiad aga teise poole. Täieliku vastuse leidmiseks peavad need kaks maailma toimima meie jaoks käsikäes.”
Olen elanud aastaid kahes maailmas. Mul on olnud õnn sündida kultuuri, kus meditatsiooni, jooga ja tähelepanu harjutamine on olnud juba aastasadu inimeste igapäevaelu lahutamatuks osaks. Teismelisena toimus minu elus kaks põhjapanevat sündmust: minu guru Tara Devi pühendas mind meditatsioonimaailma ning ma õppisin Šivananda aašrami[2]juures Indias Kerala osariigis Neyyari tammi juures, saamaks joogaõpetajaks. Jätkan nende tavade kaasamist igapäevaellu. Elan nüüd Silicon Valleys ning töötan tempokas, ülikiires, hüperinnovaatilises ja kõrgtehnoloogilises keskkonnas – Google’is.
Minu tööviisiks on asetada need kaks maailma täiuslikult kõrvuti. Kiirtee nr 101 ääres, mis on Silicon Valleyd läbiv peamine arter, kõrgub suur Buddha kuju. Seljaga tööstuspargi poole istudes naeratab ta tehnikaspetsialistidele, kes Google’isse, Facebooki ja Apple’isse tööle tõttavad. Ma ei tea, kas nad teda isegi märkavad. Aga Buddha, kes ei hooli üldse sellest, kas teda võetakse tõsiselt või mitte, istub häirimatu näoilmega, hoides oma kätt üleval, nagu tahtes õnnistada: “Mine rahus, mine kiirustamata.”
Siin tundub olevat ebakõla. Tark, kes 2500 aastat tagasi kuldset keskteed soovitas, istub nüüd liiklusummikutes kiirtee kõrval ning suunab inimesi looma oma teel tooteid ja süsteeme, mis muudavad meie elu suure tõenäosusega paremaks ja ühendavad meid üksteisega, kuid teisalt lisavad ühtlasi infohullust ja -uputust, millega me oma järjest kiirenevas elus paratamatult silmitsi seisame. Buddha silmamiseks pead pöörates meenub mulle selle põgusa sekundi jooksul tarvidus peatuda ja tunnistada millegi suurema olemasolu, kui seda on päevakava, mis on mind oma võimusesse haaranud.
Maailm on alatises muutumises. Mitte miski ei seisa paigal. Uurides mõlemat maailma, kus elan, teen ma pidevalt katseid. Sageli annavad minu eksperimendid hoogu teiste omadele. Nendeks on minu meditatsioonid ja joogaharjutused, 20-minutilised uinakud ja toitumisele tähelepanu pööramine. Proovin neid rituaale sobitada oma kiireloomulisse ellu kõrgtehnoloogia sektoris. Olen äärmiselt tänulik võimaluse eest neid eksperimente sinuga jagada. Loodan, et leiad selle raamatu lehekülgedelt ideid, mis sütitavad sind avastama teed oma elu tasakaalu poole ning elama täiel rinnal ja rõõmsalt nii oma välises kui ka sisemises maailmas.
[1] Põlev Mees (Burning Man) on iga-aastane festival USA-s Nevada osariigi põhjaosas Black Rocki kõrbes. Nimi tuleneb sellest, et festivali käigus süüdatakse põlema suur inimkujuline puuskulptuur.
[2]Aašram on hinduistlikus traditsioonis erakla, kus tegeletakse vaimse enesearenguga. Läänemaades nimetatakse aašramiteks ka kommuunilaadseid meditatsioonikeskusi.