Kui mõistus võtab juhtimise üle, hakkab see kohe probleemi lahkama ja analüüsima. Alustades ühest probleemist, tükeldab intellekt selle osadeks ja osakesteks ehk arvukateks kaasnevateks probleemideks. Kui jagad toimuva osadeks, siis sa moonutad probleemi ja sellest tulenevalt veedad ülejäänud elu mõistuse poolt loodud kaasnevatele probleemidele lahendust otsides. Sa oled kimbatuses, täielikus segaduses. Ülemäärane mõistuslikkus viib alati pigem veelgi suuremasse segadusse, mitte aga selgusse ega veendunud teadmisse. Teadlik olemist ja taipamist varjutavad sel juhul liigse kahtluse pilved. Pelgalt mõistus ei ava täit selgust ühelegi lahendust vajavale probleemile. Teadlikkus saab juurde vaid ebaselgust! Kui sul õnnestub mõistus vaikima sundida, tema mentaalseid protsesse eirata, pääsevad selginemine ja äratundmine sinu teadlikkusse ning selgus on kui võluväel võidukäigu saavutanud! Korraga sa lihtsalt “tead” vastust kõigile küsimustele… intuitiivselt! Aga kui su mõistus hakkab probleemi lahendama, jälitavad sind selgusetus, kimbatus ja pettumus. Pole olemas sellist asja nagu “puhas” mõistus; seda pole kunagi olnudki ega saa ka olema. Mõistus tähendab kogemuse hakkimist. Õppides tundma inimmeele ja intellekti ülesehitust, mõistad sa, mida ma öelda tahan.
Mis on intellekt? See on inimteadlikkuse võimekus jagada kogemus osakesteks, lammutada see laiali; see on võime analüüsida, näha osa tervikust. Omadus analüüsida arutluskäigu kaudu, lahates olukord üksikosadeks, annab hoogu kahtlusetundmustele, ebaselgusele ja hirmule. Niisugune lähenemine võib aga paljudele tunduda kummaline ja üllatav. Meid on alati õpetatud, eriti läänemaailmas, et mõttetöö loob selgust ja õiget lähenemist tulemusele. Aga tegelikult toob see vaid ängi, kahtlust ja pettumust ega pole toetav õigete lahenduste leidmisel. Ometigi ei pööra me üldse tähelepanu inimteadvuse teistele võimetele, näiteks intuitsioonile, mille abil suudaksime lahendada kõik meie ette kerkivad probleemid.
Inimteadvuse võime koguda teadmisi läbi intuitiivse protsessi on kõrvale heidetud kui lihtsalt lühiajaline eelaimdus. Intuitsioon oleks justkui miski, mis ilmub aeg-ajalt ja liiga juhuslikult. Minu teada pole maailmas ainsatki õppeasutust, mis teaduslikult ja süsteemselt treeniks ja arendaks inimeste suutlikkust omandada teadmisi intuitiivse protsessi kaudu. Ma arvan, et juhul, kui inimest on õpetatud kasutama oma intuitiivseid oskusi nii, nagu teda on õpetatud kasutama oma loogikat ja intellekti, võimaldab see paremini mõista ja lahendust leida kõigele, mis elus võib ette tulla. Intuitsiooni väärtustamiseks ja selle kaasamiseks teadmiste omandamisel pean ma selgitama teadvustamise protsessi kirjeldavaid mõisteid. Neid on kasutatud ebatäpselt ja väga erinevas tähenduses ning kergesti võib tekkida segadus. Antud teemade ühene mõistmine nõuab täpset arusaamist terminoloogiast. Nende sõnade tähendus, nagu mina neid siin kasutan, võimaldab sul mõista seda, mida tahan edastada, hõlbustades suure hulga teadmiste edastamist korrektses vormis.
Arutlemisoskus on inimmeele suutlikkus organiseeritud sõnakasutuse abil jõuda loogilisele järeldusele mingi kogemuse osas. Arutlemise käigus on alati tegemist eeldusega, konkreetsete empiiriliste andmetega, mis on tõestatud ja mida mõtlemisprotsessis kasutatakse teatud järeldusele jõudmiseks. Andmete ühendamisel läbitud etappe mingile järeldusele jõudmiseks nimetame siin sammudeks. Loogikat, nii induktiivset kui ka deduktiivset, kasutame me kõik lakkamatult, tehes järeldusi ja kokkuvõtteid isiklike läbielamiste kohta. Seda protsessi nimetatakse mõtlemisvõimeks. See kõnealune inimmeele võime on inimteadlikkuse käsutuses olev täpseim protsess teadmiste omandamiseks. Tegelikult me kujutame ette, et mõistus ei oska teha midagi muud kui arutleda. Siiski päris nii asi pole. Inimmeelel on kolm osa ja funktsiooni. Pean möödaminnes lisama, et see klassifikatsioon on mõeldud üksnes mentaalsete protsesside mõistmiseks. Palun ära võta neid liigse tõsidusega! Meel pole midagi materiaalset ja seetõttu ei saa seda osadeks jagada. Ma kasutan sedasorti mudelit mentaalsete protsesside analüüsimisel lihtsustamise huvides. Missugused on need inimmeele kolm osa ja funktsiooni?
Meele madalaimat osa ja funktsiooni nimetatakse tajumisvõimeks. Meele tajuv osa korjab üles tajutavad elemendid füüsilise keha aistingute kaudu ja annab neile tähenduse. Ta ei tee midagi muud, kui võtab keha sensoorse süsteemi abil vastu ümbritsevat informatsiooni – meie silmade, kõrvade, nina jne kaudu. Palun pea meeles, et füüsiliste meelte kaudu tulev evib meie jaoks tähtsust vaid selles ulatuses, mil määral meel saabunud infot tõlgendab! Kõlab kummaliselt, aga kui sulle on näidatud pilte, millel oleva on su silmad registreerinud või kuuled sa kõrvadega mõnda heli, siis pole sellel sinu jaoks mingit tähtsust! Meele madalam osa ja funktsioon võtab need aistinguelemendid vastu, seob need kokku ning annab tähenduse. Tunnetus läbi tajumise moodustab inimmeele madalaima funktsiooni, mida nimetatakse aistmisvõimeks. Meele aistmisvõimelisest osast kõrgemal asub intellekt.
Intellekt on inimmeele arutlev ja mõtlev osa, mis kasutab järelduste tegemiseks loogikat. See piirkond tegutseb 24 tundi ööpäevas… sünnist surmani! Nimetatud meele osa on sisse lülitatud igal eluminutil nii meie ärkvel olles kui ka magades. Oleme juba detailselt uurinud ülemäärast intellekti kasutamist, sest peaaegu kõiki meie elutegevusi juhendatakse just selle osaga inimmeelest. Selle kohal asub veel kolmas ja kõrgeim osa. Seda pealpool asuvat osa nimetatakse inimmeele “loovaks” osaks.
Loov osa korraldab meelelise tunnetuse elemente, sealhulgas ka sellega seotud mõtlemisprotsesse ja loob kogemuste uusi mustreid. Kogemus selliselt looduna on uudne ja erinev, kuigi peale mustri pole tegelikult midagi loodud. Meele see osa loob vaid uue mustri ja mudeli, aga mitte mustri sisu. Kujundus on küll uus, kuid selles sisalduvad elemendid jäävad alati samaks. Inimmeele kõrgeim aste täidab “loova mõtlemise” osa, mis väljendab end kunsti, muusika, poeesia ja muu sellise vormis. Aistingud, mõtlemisvõime ja loovus on inimmeele üldisemad funktsioonid. Aga kõigil neil funktsioonidel on üks puudus, mis teeb need teadmiste omandamisel puudulikuks. Kõik nimetatud mentaalsed protsessid on aja ja ruumi piiridesse surutud ning sunnitud alluma põhjuslikkusele ehk põhjuse ja tagajärje seadustele.
Pole võimalik kasutada aistingumeelt ega saada kogemusi mingist sündmusest ilma, et see leiaks aset ajas ja ruumis. Ilma põhjuslikkuseta ei saa mõelda, kasutada loogikat ega loovust. Sündmuse põhjuslik suund peab olema teada. Iga inimmeeles aset leidev nähtus on surutud aja-ruumi-põhjuse piiridesse! See inimmeelele omane iseloomulik joon on õhutanud paljusid filosoofe nii Idas kui ka Läänes väitma, et iseenesest polegi olemas niisugust asja nagu seda on meel; vaid kui teadvus toimib aja-ruumi-põhjuslikkuse raamistikus, siis seda nimetataksegi meeleks. Nad väidavad, et meel on üksnes termin, mis vihjab inimteadvuse käitumisele, mis toimub aja-ruumi-põhjuslikkuse kontiinumis. Selle tähenduse mõistmiseks selgitan ma lühidalt inimteadlikkuse struktuuri.
Inimteadlikkus ehk võime olla teadlik koosneb viiest üldisest tasandist. Madalaimat tasandit võiksime nimetada teadlikkuse füüsiliseks tasandiks. See tasand tuleneb samastumisest füüsilise kehaga. Me samastame end järjepidevalt füüsilise kehaga… sellega, kes me tegelikult pole! See, mis on minu, pole veel mina! Kui ma väidan, et see on minu keha – siis minu keha pole mina! Ma olen oma kehas, ma oman ja kasutan seda, aga see ei samastu minuga. Ma võin öelda, et need on mu silmad, mu kõrvad, mu käed, mu jalad ja nii edasi. See aga ei tähenda, et ma peaksin ennast nendeks kehaosadeks. Mina ekslik samastamine oma füüsilise kehaga, mida me rõivastena seljas kanname, moodustab inimteadlikkuse madalaima tasandi.
Meie suhted maailmaga baseeruvad samastumisel füüsilise kehaga, madalaima teadlikkuse tasandiga: näiteks isa, ema, poeg, tütar, vend, õde, ülemus, sõber ja nii edasi. Kogu suhestumine kogetava maailmaga põhineb füüsilise kehaga samastumisel. Kui müstikud ja filosoofid kõnelevad madalaimast inimteadlikkuse tasandist, siis viitavad nad teadlikkusele, mida omab füüsilisse kehasse vangistatud teadvus. Seepärast kehateadlikkus, mida me nii oluliseks peame, on tegelikult inimteadlikkuse madalaim aste. Järgmine, sellest kõrgemal asuv teadlikkus tekib juhul, kui teadvus opereerib vaid sensoorse süsteemi kaudu, ilma end füüsilise kehaga samastamata.
Aga kui teadvus funktsioneerib puhtalt sensoorset süsteemi kasutades, on teadvus ka sel juhul keha ja kehameelte valduses. Näiteks me arvame end nägevat vaid seetõttu, et meil on füüsilised silmad, kuigi tegelikult oleme “nägijad” ka juhul, kui meie füüsilised silmad on suletud. Me suudame luua oma sõpradest, kodust, lastest ja muust sellisest kujutluspilte. Loomulikult võid sa väita, et sel juhul pole tegemist tegelike inimestega – et tegemist on vaid kujutlusega, aga ma ei räägigi sellest, kas need on tegelikud või kujutletud. Ma räägin suutlikkusest “näha”. Kujutlusvõime – see on võime näha. Sellele ei sea piire füüsilised silmad! See ei toetu füüsilistele silmadele ega ole neist tingitud, ometi me väidame alati, et oleme suutelised nägema üksnes läbi nende. Füüsilised silmad näevad vaid füüsilisi asju, aga meil on võime näha füüsiliselt nähtamatut. Kas füüsilised silmad näevad meie unenägusid või abstraktseid ideid? Ka see on ju “nägemine”. Ainult nähtu on erinev. Kuulmisega on sama lugu. Arvame end kuulvat vaid füüsiliste kõrvadega, kuid tegelikult kuuleme pidevalt ka ilma füüsiliste kõrvadeta – kakskümmend neli tundi ööpäevas! Me kuulame iseenda mõtteid. Kuidas muidu saaksid meie mõtted meile teatavaks? Füüsilised kõrvad mõtteid ei kuule. Ent kas selline kuulmise kogemus ja kvaliteet on midagi muud? Ei!
Seepärast me võimegi kuulata ja kuulda oma füüsilistest kõrvadest sõltumatult. Täpselt sama lugu on ka kõikide teiste meeleorganitega. Need kõik eksisteerivad ja toimivad iseseisvalt ning sõltumatult füüsilisest kehast. Oletus, et meelelise tunnetusega seonduv on piiratud füüsilise keha vastavate organite kasutamisega, on täiesti ekslik – see on müüt! Kui me saaksime kuidagiviisi teadvust säilitades elimineerida füüsilise keha teadlikkuse, kogeksime endiselt kogu tajumisvõime säilimist! Olles suutelised arendama kogemise võimet sensoorse süsteemi abil, füüsilises kehas asuvatest meeleorganitest sõltumatult, jõuame teisele inimteadlikkuse tasandile, millele osutatakse mõnikord kui “astraalsele” teadvustatuse tasandile. Sellest kõrgemal asub mentaalne tasand – inimteadlikkuse “põhjuste” ehk kausaalne tasand.
Avastused kinnitavad, et kausaalsel tasandil pole tarvis killustada kogemust erinevateks sensoorseteks aistinguteks! Kahel madalamal teadlikkuse tasandil valitses illusioon, et kogemus saadakse füüsiliste meeleorganite kaudu või seda tajutakse füüsilisest kehast sõltumatult läbi astraalse teadlikkuse, vastasel korral pole võimalik kogemust saada. Aga kolmandal teadlikkuse tasandil avastame, et meel on suuteline kogemust omandama ilma seda mitmeteks aistinguteks jagamata! Võtame näiteks abstraktse idee. Kui räägime erinevatest abstraktsetest mõistetest, siis mõistame neid ja tunneme need ära ilma sensoorseid aistinguid rakendamata – mõtete kogemine on vahetu. Me ei saa neid näha, kuulda ega puudutada. See on kogemus, mis ei nõua aistinguid. See on meele vahetu kogemus. Seda fenomeni pisut lähemalt uurides avastad, et kõiki meie kogemusi on võimalik otse läbi inimmeele kogeda ilma sensoorseteks aistinguteks jagamata.
Tavapäraselt oleme harjunud maailma kogemiseks kasutama ainult sensoorset süsteemi. Seepärast teeme ekslikke oletusi selle kohta, et meid ümbritsevat maailma on võimalik kogeda ainult läbi sensoorse süsteemi. Täielikum kogemus saab inimteadvusele osaks juhul, kui oleme võimelised toimima kolmandal teadlikkuse tasandil. Aga neljandal tasandil pole kogemuse saamiseks tarvis isegi mõistust. See on intuitsiooni tasand ja me võtame selle lähema vaatluse alla järgmises peatükis.
Lõpuks on olemas veel viies, kõrgeim teadlikkuse tasand. Sellel tasandil on avastatud, et kõik inimteadvuse piirangud peale individuaalsuse on kadunud. Isegi juhul, kui oled suuteline kogema maailma füüsilisest kehast, sensoorsest süsteemist ja isegi mõistusest sõltumatult, jääb see intuitiivne kogemine siiski veel individuaalseks kogemiseks. Sellestsamast individuaalsusest saab inimteadvuses takistus ja piirang. Viiendal ehk kõige kõrgemal teadlikkuse tasandil on leitud, et kogu inimkogemus on vaid kogejapoolne! Et on vaid üks teadvuslik olevus… mina! Sa ületad kogemuse individuaalsuse, paljususe illusiooni! Sellel teadlikkuse tasandil avastad sa teadvuse terviklikkuse. Seega pole siin niisugust seika nagu individuaalsus.
Kirjeldasin põgusalt iga inimteadlikkuse tasandit, meenutamaks inimese võimet omada teadlikkust palju kõrgematel tasanditel, mis sisaldavad palju kõrgemaid teadmisi ja näidata ühtlasi, et intellekt, mille üle me suurt uhkust tunneme ja mis meile palju valu toob, pole ainus vahend ega allikas teadmiste omandamise teel. Intellekt kuulub inimteadlikkuse kolmanda tasandi juurde (mõistuse tasand); see on tasand, kus inimteadvus tegutseb aja-ruumi- põhjuslikkuse raames.