“Daamid ja härrad,“ teatas konverentsi juhataja, “täna on meie hulgas Google’i väljapaistev esindaja. Teie ees on Gopi Kallayil.“ Astusin aplausi saatel umbes 400 osavõtja ette.
Olin valmis alustama süsteemile Windows 2.0 suunatud konverentsi põhiteemat “Tehnoloogia suurema heaolu nimel“.
Auditoorium koosnes valdavalt küpses eas inimestest, kes külastavad elutarkust ja vananemist käsitlevaid koolitusi. Teadsin oma teemat läbi ja lõhki ning avaliku esinemise koolituse taustal tundsin end publikut tervitades täiesti vabalt. Klõpsasin esimese slaidi avamiseks puldile.
Midagi ei juhtunud.
Olin sellise olukorraga ka varem kokku puutunud ega teinud sellest probleemi. “Veel kolmkümmend sekundit,“ teatasin publikule, “ja ma olen valmis alustama.“
Endiselt ei juhtunud midagi. Mu arvuti oli kapitaalselt hangunud. Hiir ei reageerinud, klaviatuur ei töötanud. Kursor ei kuulanud sõna. Minus tõstis pead kerge ärevus. “See tähendab veel 60 sekundit,“ laususin.
Taaskäivitasin arvuti ja kuulsin tuttavat rahulikku heli, mida arvuti käivitumisel kuuldavale laseb. “Tsuu... tsurr…” See heli soojendab südant, kui me seda kuuleme, kinnitades, et kõik meie elus on hästi.
Ent seejärel ei olnud enam mitte miski hästi.Arvuti tegi: “Tsa… tsaaang,” ohkas ja kustus. Proovisin kolm korda. Kolm korda kuuldus: “Tsa… tsaaang,”seejärel kostis turtsatus ja oligi kõik.
Olin laval veetnud juba üheksa minutit. Ma ei hakanud enam midagi ütlema. Üheksa minutit on väga pikk aeg 400 inimese ees seismiseks. Selleks ajaks oli publik juba nihelema hakanud. Isegi Google’i töötaja ei suuda oma tehnikat tööle saada!
Sellel hetkel meenus mulle lugu ameerika piisonist. Olin kuulnud seda kolleeg Mike Nelsonilt. Kunagi töiste väljakutsete keskel olles tõmbas Nick taskust välja seal juba pikemat aega peidusolnud viiesendise, mille kavatses oma lastele anda. Mündile oli sisse pressitud reljeefne ameerika piisoni kujutis. Ajal, kui meie silmitsesime Mike’i münti, pajatas ta meile Lääne-Ameerikast pärit loo ameerika piisonist.
Mike’i perekond on pärit Montanast, kus talvised tormid mägedes ja orgudes on tugevad ning võimsad. Tormi lähenedes hakkab tuul ulguma. Maad katab raske lumi. Kõik metsloomad põgenevad tormi eest. Aga piison ei põgene. Piison on ainus loom, kes käitub vastupidiselt – tema kallutab end tormi suunas ning astub sellele vastu. Ta teab instinktiivselt, et seda tehes pääseb ta tormi käest kiiremini. Sellepärast kutsuvad põlisameeriklased piisonit nimega “Pea ees tormi kätte“.
Oma ettekandega laval seistes tundsin tormi kiiresti lähenemas. Mike Nelsoni lugu oli mind selleks ette valmistanud. Otsustasin olla piison ja astuda tormile vastu.
Sammusin lava keskele. “Daamid ja härrad,“ ütlesin, “tulin siia, et rääkida Google’i tehnoloogia hämmastavatest edusammudest. Kuid kõige olulisem tehnoloogia, mida me oma elus kasutame, on siin. See on meie keha, meie hingamine ja aju. Lubage, ma näitan teile, kuidas saame seda tehnoloogiat tarvitada kõige otstarbekamalt nende väljakutsete puhul, mida elu meile esitab. Õpetan teile mõned väikesed hingamise ja vaimuerksuse tehnikad, mida ka ise praegu kasutan, et laval tekkinud olukorda ohjata.“
Alustuseks edastan improviseeritud põhimõtte sellest, kuidas hallata oma sisemist tehnoloogiat siis, kui väline tehnoloogia meid alt veab, luues ettenägematu probleemi, mida me ei suuda kohe lahendada. Publik oli nihelemise lõpetanud. Ma tundsin nende tohutut toetust ja empaatiat. Palusin neil hingata veidi aeglasemalt, veidi sügavamalt, ja panna tähele, mida nad oma kehas tunnevad ning mis nende mõtetesse kerkib. Palusin seda teha ilma igasuguse hukkamõistuta. Ka selles pole midagi halba, kui nad kogevad paanikat, nii nagu mina mõni hetk tagasi. Palusin neil jälgida oma tunnet ja sellesse piisoni kombel sukelduda. Ootamatult pole tunne enam hirmutav ja möödub varsti nagu torm, millest piison läbi läks.
Kui rääkimise lõpetasin, aplodeeris publik püsti seistes.
Me kõik soovime oma ellu kindlustunnet. Ometi on ainus asi, milles ma kindel olen, kindluse puudumine elus. Sa võid igal hetkel seista silmitsi väikese ärritaja, suurema probleemi või isegi täieliku katastroofiga. See võib juhtuda tööl, rahaasjades või suhetes. Kui see juhtub, võid sa valida piisoni. Pööra end tormi suunas. Astu otse sellesse. Sammu selle poole. Astu sellestläbi.
Kõige selle vastuvõtmine, mille elu meie ette seab, tähendab oma elu aktiivset elamist. See on jõuline elamine, elumahladest osasaamine. See on elutäius.