Ühel ilusal maikuu suvepäeval sõitsin jalgrattaga leherohkel Palo Alto maanteel, mis on üks teedest innovatsioonilabori Xerox PARC ümber. See oli tee, mille Silicon Valley triatloniklubi treener oli valinud meie algajatele kolmevõistlejatele treeningrajaks.
Järsku leidsin end selili kõnniteel, imestades, et mis… nüüd... juhtus?mis… nüüd... juhtus?
Enne, kui jutustan sulle, mida mina edasi tegin, luba mul seda ala veidike tutvustada. Triatlon koosneb kolmest spordialast – ujumisest, jalgrattasõidust ja jooksmisest. Kolmevõistluse kõige kurnavam osa on võistlus Ironman (Raudmees): tuleb ujuda järves 2,6 miili, sõita jalgrattaga 112 miili ja lõpuks läbida 26,2 miili pikkune maraton. Kes võiks sellega toime tulla? Ja kes sellel alal konkureerivad? Professionaalid?
Vale!Mulle kõige rohkem inspiratsiooni pakkuv kolmevõistleja pole üldsegi professionaalne sportlane. 84-aastane katoliku nunn, õde Madonna Buder on osalenud rohkem kui 300 triatlonil, millest mõned on täispika distantsiga Ironmani triatlonid, ja temast on saanud vanim inimene meeste ja naiste hulgas, kes on kunagi Ironmani triatloni lõpetanud. Ta alustas 50-aastaselt, sest preester rääkis talle füüsiliste harjutuste kasulikust mõjust kehale, meelele ja vaimule. Missugune oleks sinu otsus, kui keegi pakuks sulle valikut kõndimisprogrammi ja kõige kurnavama võistluse vahel? Õde Madonna ei valinud hõlpsat varianti.
Esmakordselt kuulsin õde Madonnast, kelle hüüdnimeks on Raudne Nunn, ühest Tony Robbinsi motiveerimisprogrammist. Temast inspireerituna liitusin triatloni koolitusprogrammiga ja kukkusin esimesel nädalal. Lõin kartma ja esimene mõttevälgatus oli lõpetada. Aga siis rändas mu mõte sellele, mida teeks õde Madonna?Oma spordikarjääri jooksul kukkus ta mitu korda. Ükskord murdis ta küünarliigese, rangluu ja lõualuu. Ta jättis aasta vahele ja läbis järgmisel aastal kaks Ironmani võistlust.
Õde Madonnat endale eeskujuks seades otsustasin programmiga jätkata. Niisiis ütlesin endale: “See ei ole minu süü, et ma kukkusin. See on jalgratta süü. Mul on vaja uut ratast.” Läksin uhiuut triatloniratast ostma, ent poes tabas mind šokk. Selle hind oli peaaegu mu ühe kuu kodulaenu makse suurune.
Kuu aega hiljem sõitsin maanteel nr 101, jalgratas auto taga rattahoidjale kinnitatud. Heitsin pilgu auto tahavaatepeeglisse, aga jalgratast seal polnud. Ratas oli maha kukkunud, põrkudes nüüd korvpallina maanteel. Autod põiklesid ja vingerdasid selle ümber. Istusin hirmunult ja abitult, oodates vältimatut ja korralikku ahelavariid. Aga draama ei lõppenud ahelavariiga, vaid minu uus ratas, minu ühekuine laenumakse, lebas kuue kasutu metallitükina maas. See oli laenu katteks oleva tagatise äravõtmine!
Ma ei kohkunud sellest, vaid laenasin sõbralt jalgratta ning registreerusin triatloniga alustajate lühidistantsile. Ürituse toimumispäeval olin järve ääres stardijoonel närvis, sest ujumine on minu Achilleuse kand. Kasvasin üles 30 miljoni elanikuga Kerala osariigis, kus oli vaid üks bassein! Hiljem õppisin küll ujuma, ent turvaliselt tundsin end vaid oma vannis.
Võistlus algas ja esimest korda oma elus ujusin järves. Mind ümbritses kaootiline, enam kui tuhande inimkeha tekitatud veepladin. 15 jardi[1]kaugusel kaldast ärkas minus paanika. Vesi oli pime, sügav ja ohtlik. Vetikad katsid kogu mu nägu. Ma olin neelanud vett. Ilmselt upun. Kuid mõte, mis sel hetkel minu peast läbi käis, oli: “Jessas! Täna õhtul on minu juures pidulik õhtusöök.” Säherdused mõtted läbisid uppumas olles mu pead. Ehmusin mõeldes, et külalised leiavad saabudes eest pimeda maja. Kolm päeva hiljem saavad nad teada, et pidu jäi toimumata sellepärast, et Gopi on surnud. Just sel hetkel tõmbas päästetöötaja mu veest välja. Nüüd olin tõesti valmis oma triatlonisihtidest loobuma. Taas libises mõte õde Madonnale. Tema ei oleks alla andnud.
Hüppasin uue otsusekindlusega tagasi treeningrajale. Sellel laupäeval sõitsin rattaga 30 miili ilma tõrgeteta, pühapäeval jooksin 10 miili ilma komistamata, teisipäeval ujusin ühe tunni ilma uppumisohtu sattumata.
Meie, inimesed, saavutame kõige imelisemad eesmärgid siis, kui meid inspireerivad eeskujud. Keskmaajooksjate eeskujuks on Roger Bannister. Enne 1950. aastat ei uskunud keegi, et inimene suudaks joosta miili ajaga alla nelja minuti. Aastal 1954 otsustas Bannister uskuda midagi muud ja temast sai esimene inimene, kes läbis miilipikkuse raja vähem kui nelja minutiga. Juba samal aastal kordas seda veel 31 sportlast. Järgmisel aastal tegi seda rohkem kui 300 sportlast. Mis siis muutus? Seda ei põhjustanud firma Nike, kes laskis sel ajal välja uue jooksukingade mudeli. Roger Bannister oli kõigile neile sportlastele seadnud eeskuju vanade piiride ületamisel.
Tõsi on see, et piiranguid, millest pole võimalik läbi murda, ei ole olemas. Sinu ainsad piirid on need, mille sa ise endale sead. Sa võid leida inspiratsiooni kõige ebatõenäolisematest kohtadest. 84-aastane kolmevõistlejast nunn õde Madonna on tõestuseks: sa ei tea kunagi, kes võib su õpetajaks saada.
Jõudsin oma triatloniteekonnal võimsa mõistmiseni: midagi inimese psüühikas muutub, kui ta avastab, et keegi on juba saavutanud selle, mille poole temagi püüdleb. Sel juhul teadvuse tasandil miski muutub ja lükkab sind lausa müstiliselt su eesmärgi poole liikuma. Leitud eeskuju ei pea tegutsema just täpselt sinu alal, vaid ka mõnel sarnasel. Roger Bannister inspireeris tuhandeid inimesi nelja minuti miili barjääri murdma. Õde Madonna inspireeris mind oma esimest väikest triatloni läbima.
Milliseid eesmärke oled sa lükanud homsesse, mis ei pruugi kunagi saabuda? Vahetada karjääri? Reisida maailmas ringi? Või lihtsalt õpetada oma koera end üle selja rullima? Igal inimesel on olemas kujutlusvõime, oskus eesmärke seada ja nende poole püüelda. Lase käia! Astu kõigi võimaluste väljale, pühendudes millelegi nii, nagu sa poleks kunagi osanud arvata. Leia endale eeskuju, kes on juba teinud seda, mida sina teha püüad. Pea meeles, et võid avastada oma eeskuju kõige ebatõenäolisemast kohast. Ja kui sind peaks algul tabama krahh, siis meenuta õde Madonnat. Luban sulle, et sa saad kõigega hakkama.