Mind inspireeris „Pühitsemist“ tõlkima eelkõige läbitunnetatud seotus eneseotsimise temaatikaga. Loomulikult on igaühel selleks otsinguks oma mudel ja liikumisstrateegia. Mulle, nagu teose autorilegi, on lähedane otsida vastuseid mitte niivõrd raamatutest, vaid nendest eluolukordadest, mille saatus mu ette paneb.
Öeldakse, et kui õpilane on valmis,siis tuleb õpetaja.
Esmapilgul võib öeldust järeldada, et õpilase teele ilmub mõni suurepärane inimene, kes juhatab teda edasi tema otsingurajal või talle satub pihku mõni eriti tummise tõe kontsentratsiooniga kirjatükk raamatu või muu infokandja näol, mis annab talle teada seniteadaolevaist lõplikumad vastused valgustumiseni jõudmisel. Tegelikult peituvad need tummised tõed meile kättesaadavas kauguses igal päeval meie suhetes, tegemistes, erinevates olukordades, meie reaktsioonides, hirmudetaguses maailmas ja kõiges meiega juhtuvas. Elu näib väliselt ebakõlaline vaid selleks, et sisemiseks kooskõlaks ainet pakkuda. Küsimus on selles, kuivõrd me ise oleme suutelised avama end neile sõnumitele, mida Elu kodeeritud kujul kõige silmaga nähtava ja südamega tuntava kaudu väsimatult edastab. Neis sõnumeis on üllatavalt rabavaid ja tabavaid vastuseid ja edasiaitavaid äratundmisi ning alles pärast võime kusagilt lugeda või mõne targa suust kuulda neidsamu tarkuseteri, mis omaleitud tõesähvatuste ehedust kinnitavad.
Õpetaja sõnum avaneb meile alles siis, kui oleme valmis olema õpilased.
Sellises lähenemises on „Pühitsemise“ lugu sündinud kogu oma sügavuses. Iga lugeja, kes tunneb tõmmet loosse süveneda, saab häälestuda just sellele kihile, mis teda kõnetab ja taaselustab.
„Pühitsemine“ aitab oma lugu leida
neil, kes ühendavad vaimsuse oma reaalse eluga, sest mis kasu oleks vaimsusest, mida me ellu ei rakenda? Sel juhul võiks jäädagi kogu vaimsus vaimuriiki või end väga vaimseks pidav inimene maiste õppetükkide tagusest tarkusest ilma. Mulle tundub, et eneseleidmise kunst on seda edukam, mida enam on inimene suuteline ja tahteline integreerima oma maise elu kosmiliste seadustega.
Sel juhul pole vaimsus üldse keerukas teadmiste ja tehnikate ühepajatoit, mis praegusel ajal üha suuremat võimust on võtmas ja mis vargsi tähelepanu meie tegelikest tunnetest hoopis eemale lennutab, avades meie ees ulmelisena tunduva maailma, kus näeme vaid seda, mis toimub meist väljaspool (kusagil seal, teises sfääris) või saab meile väidetavalt osaks ebamäärases tulevikus, väljaspool siinset ja praegust hetke. Enesetunde „parandamine“ enesepettuse läbi, viies tähelepanu paremast olukorrast, lahedamast enesetundest või lahendamist vajavast probleemist vaid unistusele heast lahendusest, helgest tulevikust või paremast iseendast, suleb meis silmad kõigele, mida sisemine tarkus meile meie endi kohta parasjagu üles kergitab või millele tähelepanu osutab. Juhul kui me lisaks veel kasutame enese seest esile kerkiva tunde või reaktsiooni kõrvalejuhtimiseks mingit tõhusat tehnikat, lükkub kohtumine iseendaga järjest kaugemasse tulevikku. Ühenduse oma minaga võib saavutada vaid iseennast tundma õppides. Autor rõhutab terve mõistuse olulist osa vaimses eneseotsingus. Ta ütleb, et kõik see, mis meiega meie elus juhtub on väljakutse läbida iseolemise testid, mis meid iseenda vaimse äratundmise juurde juhivad.
Minu isiklikud kogemused ja avastused
said suuresti kinnitust sellest raamatust. Nii mõnedki lapsepõlveläbielamised, millest autor kirjutab, on mulle väga lähedased ja mind tegelikult tõsiselt üllatas, et seesama läbielamisest tekkinud tunne võib olla ka kellelegi teisele osaks saanud.
Mulle tundub, et valgustumise teel olijad peavad pahatihti nähtamatut maailma vaimseks maailmaks. Minu jaoks pole need kunagi olnud kattuvad mõisted, ja samuti ka loo autori jaoks mitte. Ta ütleb:
„Püüdsin tabada teispoolset maailma, aga ma ei teadnud, kuidas seda teha. Tundsin end nagu keegi, kes tahab vallutada džunglit, teadmata, kust alustada ja kelle ainsaks tööriistaks padrikusse tee raiumisel on väike kirves. Keegi, kes teab, et džungel kubiseb varjatud ohtudest, mürkmadudest ja metsikutest loomadest ja et võib kergesti kaotada tee või kukkuda kuristikku, kuid kelle teadmised ohtudest on siiski sedavõrd piiratud, et ta ei kaota vaprust teekond ette võtta.
Ma ei teadnud, et mu sealpoolse maailma avastamise reis saab olema ohtudega pingestatud, et alateadvuse tundmatud jõud visklevad mu ümber kui metsikud loomad, et virvatuli juhatab mind valedele radadele ja et hullumeelsuse varjatud sügavikud haigutavad kõikjal.“
Elisabeth Haich oli oma kogemuse najal mineja. Ta ei jäänud kunagi peatuma kusagil mugavustsoonis teiste tõdesid väliselt omaks võttes. Ta oskas lahti lasta sellest, mis tema eesmärki enam ei teeninud. See eeldab asjadele otsavaatamise julgust ja pidevat teadvelolekut enesega toimuvast, oma tegeliku eesmärgi säilitamist ning mitte välja vahetamist selle vastu, mida mitmekesisel põneval nähtamatul maailmal aseaineks pakkuda on. Igat karmapagasi kergendajat suunab kosmiline rajaseadja kohati talumatult täiusliku täpsusega. Kui see enese jaoks ära tunda, lahti mõtestada ja tööle rakendada, hakkab otsija mõistma „universumi keelt“.