Varsti pärast seda hakkasid justkui võluväel minuni jõudma pakkumised tema koolitustel osalemiseks.
Kõndisin raamatukaupluse tagumisse otsa ja silmasin seal plakatit, mis teatas, et ta kõneleb järgmisel nädalal siin lähedal. Kuulsin teda rääkimas väga uskumatutes kohtades – Sydney ülikooli sisestaadionil, Shoreline’i amfiteatris, Kreeka teatris San Francisco lähedal ja Stanfordi ülikooli korvpallistaadionil. Neis paikades olin harjunud nägema pigem Stanfordi ülikooli spordimeeskonda Stanford Cardinals, rokkbände Coldplay ja Sigur Rós,mitte aga maailma kuulsaimat buda munka.
Naastes Stanfordi esinemiselt Google’i kontorisse, torkas mulle pähe, et ma polnud teinud eriti midagi, et dalai-laamaga kohtuda ega teadnudki, kust alustada. Võib-olla oleks esimeseks sammuks kelleltki tema kohta midagi uurida?
Esimene inimene, kellega ma pärast seda mõtet kohtusin, oli mu kolleeg ja hea sõber Chade-Meng Tan, kuulus Google’i insener, kes oli seotud meditatsiooniuuringute ja -projektidega, mille kohta teadsin, et need olid dalai-laamale huvi pakkunud. Teatasin talle oma soovist dalai-laamaga kokku saada. Ta vastas surmtõsiselt: “Muidugi saab seda korraldada. Millega sa järgmise kahe nädala jooksul tegeled?” Ta jätkas hämmastava tõsidusega: “Kas sa saaksid tulla kahe nädala pärast Indiasse Dharamsalasse?” Ta soovitas mul rääkida oma sõbra, laama Tenzin Dhondeniga, kes on dalai-laama ülemaailmne rahuasjade saadik ja kes oli korraldamas Tema Pühaduse kohtumist väikese grupi ameeriklastega.
Kuid laama Tenzin oli reisil ning temaga polnud võimalik ühendust saada. Kas ma peaksin ikka minema? Peas küsimus, kas peaksin selle reisi jaoks oma elu nädalaks ümber korraldama, omamata garantiid tema audientsile pääseda, suundusin Google’i teise inseneri Jeremija juurde riietusruumi. Ta ütles mulle: “Kui sa jätad minemata, siis 30 aasta pärast sa ei mäleta, mida sa tööl sel nädalal tegid. Kui sa lähed, mäletad seda kohtumist ja pead seda kalliks kogu oma ülejäänud elu.”
Ma teadsin, et tal on õigus, kuid kahtlesin siiski, kuni minu juhendaja Stuart Newton mind murdepunktist üle aitas. “Sa palusid universumit ja tema avas ukse,” ütles ta. “Nüüd pead sina sellest sisse astuma.” Kaks nädalat hiljem istusin Dharamsalasse suunduvas lennukis.
Mõni tund enne kokkusaamist ei teadnud ma, kas see ikka toimub. Mul polnud laama Tenzinilt mingit teadet, kuni Hong Kongi lennujaamas viibides sain temalt e-kirja. Ta teatas, et tavaliselt vajavad nad külaliste nimekirja lõplikuks kinnitamiseks, turvakontrolli läbiviimiseks ja muudeks toiminguteks kaks nädalat aega, aga mina andsin neile vaid 48 tundi alates oma passiandmete saatmisest. Kuid just nii meeldib mulle reisida: lihtsalt kohale ilmudes ja uksele koputades, lootuses, et see võib avaneda.
Pärast kolmepäevast ringikõndimist dalai-laama kloostris Dharamsalas sain kinnituse, et mul on tõesti võimalik temaga kohtuda. Jeremijal oli õigus: see jääb alatiseks üheks mu elu olulisemaks mälestuseks. Veetsin Tema Pühaduse audientsil 45 minutit, kuulates tema vestlust, mis hõlmas teemasid alates kaastundest, inimväärtustest ja õnnest ning lõpetades neuroplastika ja vaimsete praktikatega. See oli nii liigutav ja kogu tema inimlikkus sedavõrd sügavalt puudutav, et hüvasti jättes ja tänades olid mul pisarad silmas. Dalai-laama andis mulle õnnistuseks katta(valge riide peale kirjutatud tiibeti palved), mille ma kaasa võtsin ja oma laua kohale riputasin, et see jagaks õnnistusi kõigile mu meeskonna kolleegidele.
Arvan, et see töötas, sest umbes aasta hiljem viis elektronposti tee dalai-laama kontorist minu Google’i kolleegi Shaileshini Indias ja seejärel mu kolleegi Vicini Ameerika Ühendriikides ning Marvinis’ni Koreas, enne kui kiri lõpuks minu postkastis peatus. Selles tunti huvi dalai-laama büroos kasutusel oleva teenuse vastu nimega Google+, mille kallal ma töötasin, ja see pani mind paberile visandama mõningaid mõtteid. Üheks neist oli panna dalai-laama koos peapiiskop Desmond Tutuga suhtluskeskkonda Google'i Hangoutsja võimaldada tuhandetel inimestel seda internetis jälgida. Rääkisin sellest ebatavalisest ja hullumeelsest ideest paarile oma kolleegile.
Viis päeva hiljem kell üks öösel helistas mulle Lõuna-Aafrika päritolu guugler Jonathan. Ma polnud temaga kunagi varem kohtunud. Ta teatas: “Sellel laupäeval on peapiiskopDesmond Tutulsünnipäev ja tema sõber dalai-laama peaks olema peakülaline, kes räägib rahust ja kaastundest. Ta taotles viisat, aga talle ei ole seda veel antud, nii et peapiiskopi büroo küsis, kas me suudame lahenduse leidmiseks mõnda tehnoloogiat kasutada.”
Järgmisel hommikul istusin tavapärasel kohal kattaall, arutades Google’i Hangoutsi tootejuhi Loreniga erinevate võimaluste üle. Viis tundi hiljem sõitis Loren 33-tunnisele reisile Lõuna-Aafrikasse. Märkimisväärne oli see, et Loren polnud viibinud kunagi varem väljaspool Ameerika Ühendriike. Ta oli just mõni kuu varem passi saanud, olles jõudnud otsusele, et rahvusvaheline reisimine võiks olla päris hea mõte. Hulk Google’i töötajaid neljast eri riigist üle kogu maailma sukeldus töösse. Jonathan oli koputanud uksele ja see avanes.
Seitse päeva pärast seda, kui olin oma algsed kavatsused paberile pannud, asus dalai-laama Indias Dharamsalas oma arvutis Google’i Hangoutsi akna ette. Poole maailma kaugusel olev peapiiskop Desmond Tutu astus teise Hangoutsi akna ette Lõuna-Aafrikas Kaplinnas Lääne-Kapimaa ülikooli arvutis. Ta viipas oma kallile sõbrale ja vaimsele vennale ning naeratas: “Ma näen sind selgesti!”
Selle sündmuse korraldamisel tekitas pingeid ootamatute probleemide üleskerkimine. Vool kadus 15 minutit enne Hangoutsi seansi algust, seejärel saadeti tegevuskoha elektrikilpi valvama Lõuna-Aafrika salateenistuse agent. Ja täpselt 20 minutit enne ettevalmistuste lõppu kadus Lõuna-Aafrika veealuse internetikaabli vool teadmata põhjustel.
Aga Hangouts ise oli veatu. Toda ajaloolist dialoogi jälgisid oma büroodest, elu- ja magamistubadest tuhanded inimesed. Eelmised 13 dalai-laamat olid vaevalt Tiibetist kaugemale saanud. Ja nüüd vestleb 14. dalai-laama Desmond Tutuga justkui sinu toas. Üks hullumeelsena näiv kavatsus, mille olin paberile visandanud, muutus tegelikkuseks kõigest seitsme päevaga. See paneb mind mõtlema, mida kõike oleks võimalik saavutada. Millised uksed võivad neile lihtsalt koputades veel avaneda?