Praegusel, teadvuse füüsilisel tasandil, on meil moonutatud kogemus ja seepärast tunduvad inimesed meile rumalad ja nende teod naeruväärsed. Aga see ongi madalam teadvuse tasand ja kui me vaataksime samu inimesi kõrgemalt teadvuse tasandilt, näeksime neid tunduvalt vähem vastuolulisemate, palju ilusamate ja targematena. See rumalus, mida me neis füüsilise teadlikkuse tasandil märkame, on nende “kõrgema reaalsuse” moondumine astraaltasandilt vaadatuna!
Astraalsel teadvuse tasandil on kõik märksa ilusam, intelligentsem ja targem; isegi sündmused on rohkem kooskõlas. Inimestele, kes on kogenud kõrgemat astraalset teadvuse tasandit ja neile, kes on “ärganud” sellele kõrgemale tasandile, meenub, et nad olid seal enne, kui langesid “unesarnasele” ärkveloleku tasandile. Nad on kirjeldanud seda kogemust kui väga ilusat: kogemust, milles nad olid suutelised nägema valgust ja ilu kõigis asjades ja inimestes. Füüsilise tasandi ülimalt inetu väljanägemisega inimesed paistavad astraaltasandilt ülimalt säravad ja kaunid. Nende ümber helendab valgus! Isegi loodust nähakse palju ilusamana, kui see paistab tavapärasel madalamal tasandil. Astraalne kogemus on esteetiliselt ülevam kui kõik see, mida me tunneme sellel tasandil. Isegi meie mittesensuaalsed kogemused on sellel tasandil hoopis teistsugused!
Teadvuse astraaltasandil pole enam tarvis kasutada suhtlemiseks sõnu. Suhtlemise viis, mida kasutavad astraalsel teadvuse tasandil ärganud, on telepaatiline. Nad lihtsalt mõtlevad midagi ja see mõte jõuab teise isikuni. Astraaltasandi tavapärane suhtlemisviis on telepaatia, kuigi sellel teadvuse tasandil võib soovi korral kasutada ka kõnet. Sõnu kasutatakse vaid suhtlemisele ilu lisamiseks. Kõik astraaltasandiga seonduv on kõrgema kvaliteediga, eriti teadmiste hulk, mida oleksime suutelised seal viibides haarama. Miljardite aastate jooksul on “astraalses teadvuses” olevad inimesed loonud sellele tasandile teadmiste varamu. Siin, füüsilise teadvuse tasandil, läheme me ülikooli või raamatukokku ja otsime välja informatsiooni mingi subjekti kohta selle tundmaõppimiseks. Loeme erinevaid raamatuid füüsikast, keemiast jne ja toetume teaduslikule uurimusele. Soovi korral on meil võimalused ja oskused kasutada mingis valdkonnas juba tehtud töid. Täpselt samuti võime soovi korral toimida ka astraaltasandil, kuid ühe suure erinevusega.
Kui te olete huvitatud teatud teemast, lähete te “AKASHA” raamatukogudesse. Seal võite mitte ainult uurida seda, mis ON juba tehtud, vaid te saate ka teada, mida TEHAKSE järgmise 2000 aasta jooksul! See on hoopis erinev õppimiskogemus. Inimesed, kes on suutelised pääsema sellele kõrgemale teadvuse tasandile, suudavad neist raamatukogudest koguda tohutul hulgal teadmisi. Teadmised, mis on kontrollitud ja tõestatud ikka ja jälle, on seal kättesaadavad. Mitte ainult kättesaadav teave pole sel tasandil tohutult suurem, vaid ka aja ja ruumi mõiste on teistsugune!
Teadvuse astraaltasandil me oleme suutelised reisima hiiglaslike vahemaade taha igasse ruumi punkti. Seal pole me seotud ei liikumiskiiruse ega valguse kiirusega, millele me siin olles allume! Praegusel, füüsilisel teadvuse tasandil on meie sensoorne taju piiratud selle füüsilise kehaga ja selle liikumiseks kavandatud mehaaniliste liikumisvahenditega. Ükski neist pole suuteline liikuma valgusest kiiremini ja selle suhteliselt aeglase kiiruse tõttu, millega me liikuda suudame, kitseneb meie kogemus väga piiratud ruumile. Teadlased on hiljuti avastanud kvasarid, mille liikumise kiirus on valguse kiirusest suurem. Väljaspool valguse kiirust eksisteerib tohutu ruum, täiesti ligipääsmatu kõigele, mille kiirus ei ületa valguse kiirust! Meie oma füüsilisel teadvuse tasandil liigume valguse kiirusest tunduvalt aeglasemalt ega jõua seepärast mitte kunagi sellesse ruumi.
Me võime “ületada” valguse kiiruse. Me omame tegelikult võimet liikuda valgusest palju kiiremini… palju suuremate vahemaade taha, kui füüsiline keha seda võimaldaks. Seega on liikumisulatus meil astraaltasandil suurem. Reis ruumi äärealadele, nii nagu meie seda tunneme, ei ole võrreldav selle rännakuga, mille saame ette võtta astraaltasandi teadvuses. See kogemus saab osaks kõigile, kes lülituvad “astraalsele” teadvuse tasandile. Tegemist pole üksnes teoreetilise võimalusega. See on ka praktiline võimalus. Nõutav on vaid teadvuse “tõstmine” ühe astme võrra kõrgemale praegusest ärkveloleku seisundist. Saavutades selle, avastame, et meil on võime paremini näha, paremini suhelda, paremini kuulda… rohkem tunnetada. Kõik need võimed paiknevad inimteadvuses magavas olekus.
Mõistagi kerkib küsimus, missugused vahendid on meie käsutuses “astraalseks” rännakuks ja kogemuseks. Me kasutame “astraalkeha”. See on “sõiduk” astraalse tasandi teadvuse kogemiseks. “Astraalkeha” ei ole midagi muud kui meelelise tunnetuse
“puhas” vorm, mis on suletud füüsilisse kehasse. Inimteadvuse kandja koosneb jämedakoelisest materjalist, mis piirab meie liikumisvabadust. Kui me tahame kusagile minna, siis mis takistab meil jõudmast sinna selsamal hetkel? See on füüsiline keha. Sa pead seda kaasas kandma. Kui sa seda kaasas kandma ei peaks, siis võiksid sa minna kõikjale, kuhu soovid, igal ajal ja VIIVITAMATULT! Mis takistab sul kohe praegu aknast välja lendamast ja linnale tiiru peale tegemast? Või maailmale? See on füüsiline keha! See kukuks maha ja läheks katki, kui sa püüaksid aknast välja lennata. Kui sa aga vabaneksid imekombel füüsilise keha raskusest, siis leiaksid, et su tajumismeel ei saaks takistuseks selle maailma või universumi kogemisel. Astraalkeha, mis võimaldaks meil saada “astraalseid” kogemusi, on kogu aeg meiega kaasas või õigemini öeldes meie sisse lukustatud.
Meie sensoorsed kogemused, isegi koostöös füüsilise kehaga, saavad alguse astraalkehast (mis eksisteerib füüsilises kehas)! Kui astraalkeha peaks kaduma kasvõi sekundiks, siis muutuks füüsiline keha põrmuks. Sellesse ei jääks ainsatki tundmust. Kõikide tunnete, kõikide meelte kaudu aistingute kogemine on võimalik seetõttu, et meie füüsilises kehas asub astraalkeha. Meie sensoorne süsteem eksisteerib iseseisvalt ja on täiesti sõltumatu füüsilisest kehast. Kui me oleme suutelised vabastama operatiivse sensoorse süsteemi füüsilise keha piirangutest, siis saame tagasi võime tegutseda teadvuses täiesti vabana aja ja ruumi piirangutest! Seda kogemust on tihtipeale nimetatud “astraalprojektsiooniks” või “astraalrännakuks”, sest see on astraalkeha abil saavutatav ilus kogemus.
Astraalkeha hiilgab ja helendab ja sellel on üsna sarnane kuju teie füüsilise kehaga. Sellel on käed ja jalad, mille abil ta liigub. Astraalkeha teeb täpselt samu asju, mida füüsiline kehagi, peale selle funktsioneerib see palju suurema kiiruse, ilu ja jõudlusega! Ainult need, kellele on osaks saanud astraalkogemus, on võimelised mõistma, kui ilus see on. Ma ei tea, miks üldse püüan seda sõnades kirjeldada. Ma lihtsalt tahan teid veenda, et see on kõrgem teadvuse seisund, tõstes esile mõned astraalkogemuse tunnusjooned. Me kõik olime selles “astraalvormis” enne siia sündimist. Sünd on lihtsalt uinumine teadvuse füüsilisele tasandile. See, mida meie peame maiseks eluks, ei ole midagi muud kui uni ja surmamomendil “ärkab” astraalkeha. Siis meenub meile, et me jäime lihtsalt magama! Terve mälestusteseeria eelnevast elust, sünnile eelnenu, tulvab meie mälestustesse tagasi ja me näeme seda. Olles suutelised saama astraalset kogemust praegu ehk teisisõnu “ELUS OLLES SUREMA”… siis oleme võimelised selgust saama paljudes asjades, mida me vastasel korral ei suudaks mõista. Näiteks kohtame oma teel paljusid, kes meile esimesest pilgust peale ei meeldi. Me ei tea, miks, sest nad pole kunagi teinud midagi, mis meid haavaks või haiget teeks. Seevastu astraalsel teadvuse tasandil saaksime põhjuse kohe teada. Me oleme võimelised nägema meie ja selle isiku vaheliste suhete olemust kõrgema tõelisuse seisukohast ja seda, kuidas see “tõelisus” on tagasi peegeldunud madalama füüsilise tasandi teadvusesse.
Astraaltasandil me näeme, mida on inimesed meile teinud ja mida oleme meie teinud neile. Me hakkame mõistma oma õppetunde eelmisest astraalsest episoodist, mis tekitas meis vastumeelsuse teatud isiku suhtes, sest ühtki “ilmset” põhjust madalamal teadvuse tasandil pole. Mõned inimesed hakkavad meile meeldima esimese kohtumise hetkest peale. Miks? Samal põhjusel! On paiku, kus me tunneme, et oleme seal varem viibinud. See viitab déjà vu kogemusele, tundele, et oleme “näinud” seda varasemalt. Kuid ometi, rääkides füüsilises mõttes, teame, et me pole seal kunagi olnud! Kui me “ärkame” astraaltasandi teadvusesse, siis oleme suutelised meenutama täpselt, millal me selles kohas varem viibisime või mingit sündmust nägime. Me võisime näha seda varasemas elus enne seda, kui uinusime sellesse füüsilise tasandi teadvusse. Need on vaid mõned kogemused, mis on meil kõigil olnud ja mis ei veena meid mitte ainult kõrgema tasandi teadvuse olemasolus, vaid annavad meile ka paljude teiste nõutukstegevate kogemuste mõistmisvõimaluse, mida me selgitada ei oska. Teadvuse astraalne tasand on vaid üks aste kõrgema inimteadvuse tasandite hierarhias. Teadvuse tasandites on võimalik edeneda veel hulga kõrgemalegi. Mis võiks olla järgmine aste?
Teadvuse astraaltasandist ülalpool asub järgmine teadvuse tasand, mida me nimetame “mentaalseks” ehk “kausaalseks”. Ärgates astraaltasandist järgmisele, kausaalsele tasandile, suudame näha inimesi nende puhtas mentaalses vormis. Me ei piira ennast enam meelelise tunnetuse erinevate variantidega. Teadvuse kausaalsel tasandil ei suhtle me enam üksteisega telepaatia teel, vaid läbi puhta taju. Vahetu taju on täiesti erinev telepaatiast. Telepaatia puhul ütleb üks inimene midagi oma peas ja teine inimene kuuleb seda oma meeles.
Aga vahetu tajumise korral ei ütle sa midagi! Teine inimene, kes on kausaalsele tasandile tõusnud, juba “TEAB” sinu mõtteid. Seda me nimetame arusaamise “ülekandmiseks”. Arusaamise ülekandmise teel toimub teadvuse kausaalse tasandi tavapärane suhtlemine. Teadvuse kausaalsel tasandil meenuvad mälestused ulatuvad tagasi aegade algusse. Päris algusaegadesse, millal iganes see oli. Ühtlasi suunduvad meie teadmised ajas ka üpris kaugele ettepoole. Teadvuse kausaalsel tasandil oleme suutelised nägema, et astraalkogemus on osa kausaalsest kogemusest, mis on unesarnasena surutud konkreetsesse aja raamistikku. Mõned astraalkogemuse osad korjame üles teadvuse füüsilisel tasandil ning projitseerime füüsilise maailma ekraanile, kus need läbi elame. Teadvuse kausaalsel tasandil – teadvuse “puhtal” mentaalsel tasandil – ei ole tegu üksnes füüsilises kehas muutumatult oleva meelega, vaid tegeliku teadvuse tasandi muutumisega, mis võimendab meie kogemusi veelgi kaunimaks. Meie teadmised ületavad astraaltasandi suurel määral!
Olles suutelised tõelise ärkamisprotsessi kaudu jõudma astraalsest tasandist kõrgemale… selle juhtudes saavutame ligipääsu kõigele sellele, mis on eales toimunud ja mis meiega üldse kunagi toimuma hakkab. Ning mitte ainult meiega isiklikult, vaid igaühega… ükskõik millises maailma osas. Me saame tagasi universaalse mälu, universaalse meele, universaalse kogemuste varamu, mis on meie jaoks kättesaadav teadvuse kausaalsel tasandil. Raske on kirjeldada teadmiste mõõtmatust, mis voolavad sellel inimteadvuse tasandil! Terve “universaalne meel” – ainus meel, mis tegutseb läbi miljonite ja miljardite individuaalsete madalama teadvuse tasandi individuaalsete meelte, on saadaval meie jaoks inimteadvuse kausaalsel tasandil. Kausaalse meele abil tunneme eksisteerivate ja tulevikus eksisteerima hakkavate individuaalsete meelte sisu. Kogemused ja teadmised, mis on kättesaadavad kausaalse või universaalse meele jaoks, on mõõtmatud; selle kogemuse ilu on niivõrd hiiglaslik, et sellel puudub vaste astraalse ja füüsilise tasandi teadvuses! Tegemist on imelise kogemusega.
Universaalse meele sisu kogemine ühe hetkega on nii unikaalne ja ebatavaline, et seda pole võimalik võrrelda ühegi unenäosarnase läbielamusega joogide poolt. Kausaalne teadvus on hulga kõrgem kogemus kui madalamad “astraalsed” läbielamised. Olles suutelised jõudma teadvuse kausaalsele tasandile, oleme võimelised läbi elama kogemusi “puhta” meelega, ilma jämedakoelise astraalse keha piiranguteta. Astraalkeha on sama piiranguline ja jämedakoeline kausaalsele minale kui füüsiline keha astraalsele minale. Astraaltasandil avastame, et füüsilise keha tõttu ei suuda me teha seda, mida soovime ega minna sinna, kuhu me soovime.
Samuti avastame kausaalsel tasandil, et astraalkeha takistab meid saamast viivitamatut ja täielikku kogemust. Kõik meie astraalsed kogemused on jagatud mitmesuguste erinevate meelelise tunnetuse liikide vahel nagu näiteks nägemine, maitsmine, haistmine ja nii edasi. Me kogeme “tervikut” osade kaupa. Astraalteadvus annab meile tõelisusest vaid osalise kogemuse. Tähelepanu mängib suurt rolli kõikide astraalsete aistingute juures, aga tähelepanu kitsad piirid takistavad ja limiteerivad meie kogemist. Me oleme suutelised kogema vaid “jaokaupa” ega saa tervikust kunagi otsest üheaegset kogemust! Kausaalsel tasandil, mis on kolmas ja astraaltasandi suhtes kõrguselt järgmine, muutud sa “üheks” kogu inimkonna “meelega”… universaalse meelega! Sa oled võimeline vahetult “teadma” mitte enam osade kaupa, vaid tervikuna, mis saab osaks kõigile individuaalsetele meeltele terve inimajaloo jooksul ja ka tulevikus! See on vägev kogemus ja mitte keegi, kes on jõudnud sellele teadvuse tasandile, pole suutnud seda sõnastada.
Selle kogemuse saajad, kes on püüdnud seda kirjeldada, suudavad vaid öelda: “See pole see!” Nad väidavad, et seda pole võimalik kirjeldada. Kuidas saaks kirjeldada kogemust, kus kogu inimmeele tervikut kogetakse ühel ja samal hetkel? Kausaalset kogemust, meele universaalsuse tasandit on meditatsioonikunsti praktikud püüdnud kirjeldada kui “Jumala-teostust”, kui Jumala LEIDMIST! Jumal-teadvust on samastatud universaalse meele tasandiga. Indias nimetatakse seda teadvust “Brahmaks” ehk Loojaks. Teadvuse kausaalsel tasandil saab inimene Jumalaga üheks. Sellel tasandil on kogu teadmine, mis kunagi eksisteeris ja saab eksisteerima. Saadakse “KÕIGETEADJAKS”! Kõik, mis iganes ajas ja ruumis juhtub, on inimteadvuse kausaalsel tasandil teada.
Kõik “algused” eksisteerivad sellel teadvuse tasandil. Iga sündmuse alge, mis sünnib ajas ja ruumis, saab alguse sellelt tasandilt. Samuti on kõigi sündmuste “keskpaigad” ja “lõpud” selle tasandi osa. Mis on üldse juhtunud või kunagi juhtub aja, ruumi ja põhjuslikkuse raamistikus, asub inimteadvuse kausaalsel tasandil. See on üks ilusamaid kogemusi, milleni inimteadvus küünib! Ja kõik see on saavutatav läbi astraaltasandist ärkamise; läbi tõelise, tahtliku ja teadliku “ärkamiskogemuse”… teadvuse astraaltasandist ülesärkamise teel. Sel juhul oleme võimelised mäletama eelmist teadvuse seisundit, mis oli meil enne, kui uinusime ja astraaltasandile jäime. Me saame tagasi kogu oma mälu! Kogu inimkonna mälu taastub meis ja meile meenub, kuidas see tervikkogemus jagunes erinevateks segmentideks eesmärgiga säilitada unenäo kaadreid allpool olevatel tasanditel. Kõikvõimalike kogemuste tervik on salvestatud teadvuse kausaalsele tasandile.
Kausaalsest tasandist on palju juttu olnud ja te arvatavasti eeldate, et sellest kõrgemat teadvuse tasandit olla ei saa. See tasand sisaldab juba niigi kõike, isegi Jumalat. Seepärast on hakatud seda tasandit pidama mõnede religiooni, jooga, meditatsiooni ning teiste praktikute poolt viimaseks ja kõrgeimaks teadvuse tasandiks, ülimaks tasandiks. Kui keegi jõuab universaalse meele sfääri, mis saaks siis olla sellest veel kõrgemal? Mis võiks olla veel kõrgemal ajast, ruumist ja põhjuslikkusest? Ning siiski ma ütlen, et kausaalsest tasandist kõrgemal asub veel üks teadvuse tasand! Seda nimetatakse “puhtaks vaimseks teadvuseks”.