Kõik need kogemused, mis asuvad kausaalses teadvuses, universaalses meeles, universaalses mälus, universaalses kogemuses, on vaatamata universaalsusele suletud aja, ruumi ja põhjuslikkuse piiridesse. Kogemuste tervikut piirab aja-ruumi-põhjuslikkuse kontiinum. Puhta “vaimse” teadvuse tasand asub väljaspool aja-ruumi ja põhjuste maailma.
Sellel teadvuse tasandil saab kogeda puhast hinge. See on puhta inimteadvuse kogemine ilma igasuguste piiranguteta meele, aja, ruumi ja põhjuste poolt. Palun pange tähele, et meel pole midagi materiaalset, midagi niisugust, mis eksisteerib iseenesest. Sellest tuleb selgelt aru saada. Kui inimteadvus tegutseb aja, ruumi ja põhjuslikkuse raamistikus, siis nimetatakse seda meeleks. Meel on üksnes termin, mis vihjab selles kontiinumis käituvale ja tegutsevale inimteadvusele. Puhta vaimse teadvuse tasandil ei sega aja, ruumi ja põhjuslikkuse piirangud enam inimteadvuse vabadust.
Oleme täheldanud, kuidas igal madalamal teadvuse tasandil leidub alati midagi pärssivat ja piirangulist järgmise teadvuse tasandiga võrreldes. Madalamatel tasanditel piiravad meid loodusseadused. Füüsilise ärkveloleku seisundis takistab meie vabadust ja liikumisulatust jämemateriaalne füüsiline keha. Teadvuse astraaltasandil piirab meie vabadust tajumissüsteem ja selle jagunemine erinevateks aistinguteks. Teadvuse kausaalsel tasandil seavad meile piiranguid aeg, ruum ja põhjuslikkus.
Kui aga jõuame hingetasandile, puhta vaimse teadvuse tasandile, oleme valmis teadlikuks kogemiseks, mida ei kammitse ega piira kõik eelnev! Me avastame, et oleme puhtad intuitiivsed hinged. Puhtad, intuitiivsed, teadlikud olevused, kellele ei sea piiranguid ükski seadus ega keha; mitte ka meelelise tunnetuse aistinguteks jagunemine ega ka mitte aja, ruumi ja põhjuslikkusega kaasnev! Teadliku kogemuse saamiseks ei vaja me keha, meelt ega midagi muud. “Intuitiivsel” teadvuse tasandil avastame, et need kõik olid vaid teadvusele koormaks, mitte abiks. Me mõistame, et tegelikult olid need puurideks, millesse teadvus oli luku taha pandud.
Puhtal vaimsel teadvuse tasandil taassaavutame me teadlikkuse, mis ületab kogu madalamate tasandite kogutud teadlikkuse. India terminoloogias ei leita ühtki teist viisi selle kogemuse kirjeldamiseks, kui öeldakse: par-brahma – ehk see, mis on ülalpool “brahmanit”, Loojat! Kuna universaalset teadvust, ligipääsuga teadvuse kausaalsel tasandil, on peetud Looja tasandiks, siis puhta vaimse teadvuse tasandit on hakatud nimetama par-brahma… väljaspool Loojat.
Võite ette kujutada, kui raske on kirjeldada teadvust, kus isik kogeb kõike seda, mis on väljaspool Loojat! Kui me ütleme, et: “Alguses oli Jumal, kes lõi taevad…,” siis viitame Brahmanile, kõige selle loojale, kes sai oma eksistentsi PÄRAST aja mõiste tekkimist. Sest “algus” oli enne Loojat. Kui “alguses” tegi Looja seda ja teist, siis oli “aja vool” olemas juba enne Loojat! Ta pidi alustama algusest. Aga kes lõi aja? Kes lõi alguse? Kes oli enne algust… enne Loojat?
Inimteadvus ei suuda tõenäoliselt ühegi väega kujutleda Jumalat, kes asub teiselpool “aega” ja algust. Kõrgeim Jumal, keda inimese meel ja intellekt hoomata suudab, on see, kes eksisteeris pärast algust. Ma ei räägi teadvuse dimensioonist, mis asub väljaspool aega. Isegi juhul, kui aega ei eksisteeriks, siis meie – teadlike olenditena – eksisteeriksime siiski! Teadvuse võime, suutlikkus olla teadvel, oli ja jääb alles ka juhul, kui aeg lõppeb. Ja harukordsed meditatsioonikunsti praktikud, kes on jõudnud neljandale, puhta vaimse teadvuse tasandile, on kirjeldanud seda kui valgusküllast ja säravat ning öelnud, et valgus, mis tuleb meie päikeselt, on sellega võrreldes tikutule valgus.
Isegi kui panna kümme (10) või kaksteist (12) meie solaarsüsteemi päikest kokku, ei ole see võrreldav ühe hinge valgusesäraga! Selline on inimhinge hiilgus! Siiski, puhtal vaimse teadvuse tasandil tundub inimese hingest tulvav kolossaalne valgus loomulik. Tundub olevat nii endastmõistetav, et iga teadlik mina omab nii palju valgust. Meie jämedakoeline füüsiline keha varjab ja katab seda valgust. Füüsiline, astraalne ja mentaalne keha ei lase sel valgusel välja pääseda. See on meie enda teadvuse valgus. Aga see on suletud paljude maskide taha ning me ei näe seda valgust teadvuse füüsilisel tasandil. Aga kui oleme suutelised tõusma teadvuse tasandil neljandale tasandile, puhta hinge tasandile, siis kogeme oma hinge valgust ja samuti ka kõigi teiste oma. Kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et tõustes teadvuse tasandites kõrgemale, ei koge me mitte ainult ärkvelolekut, vaid me kogeme ka iseennast tunduvalt ulatuslikuma loomingu osana! Me tajume teadlikkuse avardumist ja tunduvalt intensiivsemat esteetilist ilu. Kõik muutub täiuslikuks. Jõudes sellele teadvuse tasandile, muutub elu ülima harmoonia kooskõlaks, pidupäevaks… pühitsemiseks! Kõik kahtlused, kõik probleemid, häda ja kannatused lihtsalt haihtuvad. Esimest korda tõused sa kõrgusse ja sinu elust saab suurejooneline rõõmu, armastuse ja õnne sümfoonia! Inimteadvuse puhtal vaimsel tasandil oleme esmakordselt võimelised ära tundma end sellena, kes me tõeliselt oleme.
Teadvuse hingetasandil leiame vastuse Sokratese väljakutsele “tunne iseennast”! Ja lõpuks oleme suutelised vabastama oma teadvuse kõigist katetest, mille me iseenese tundmaõppimise teel omaks olime võtnud. Sel teel blokeerisid meid mõistus, tunded, füüsiline keha, kujutlused ja nii edasi. Ületades teadvuse madalamad tasandid, kogeme lõpuks oma “tõelist mina”… “mina”, kelle oleme ekslikult samastanud kõige sellega, mis meie teadvust seni kinni kattis. Nüüd võime esmakordselt öelda: “MA TEAN, KES MA OLEN”.
Allpool hingetasandit ei tea keegi, kes ta tõeliselt on. Füüsilisel tasandil on keha vaid kasukas, mida teadvus kannab. Aistingu- ja tajumissüsteem astraalsel tasandil, mille kaudu me kogeme maailma, on lihtsalt “aken”, millest meie teadvus välja vaatab. Meie meel on justkui maja, raamistik, milles teadvus asub. Aga teadvuse vaimsel tasandil oleme me valmis läbi elama oma tõelist mina… kogema “puhast” teadvust. See on teadvuse kõrgeim lend, mida üldse on võimalik ette kujutada! Paraku pean ütlema, et see pole siiski veel inimteadvuse kõige kõrgem tasand.
Teadvuse puhas vaimne tasand näib nii ilus, nii kõrge ja nii täiuslik, et sellest kõrgemal ei tundu olevat midagi; ja kui püüame mentaalselt, isegi intuitiivselt või mistahes muu teadaoleva vahendiga jõuda selle tasandini, mis asub veelgi kõrgemal… siis too ettevõtmine ebaõnnestub. Kõik teadaolevad teadasaamise meetodid, sealhulgas intellekt ja intuitsioon viivad järeldusele, et vaimne tasand on kõrgeim inimteadvuse tasand. Ent mõni meditatsioonikunsti praktik võib öelda meile, et see ei ole veel kõik. Niisiis, mis võib olla see, mis piirab teadvust puhtal vaimse teadvuse tasandil?
Mis on viimane kate, mida inimteadvus ikka veel kannab? Viimne kate, mis piirab teadvust neljandal tasandil, on “individuaalsus”. Individuaalsus pärsib ja piirab meie teadvust sel moel, et teeb sellest ühe teadvuse paljude teadvuste hulgas. Teadvuse viiendal tasandil, mida nimetatakse “TERVIKTEADVUSEKS”, avastame, et kogu teadvustatud kogemuse osaliseks saab vaid üks kogeja. Siin saab selgeks, et eksisteerib vaid üks teadlik olevus… sinu ENESE mina! Sa ületad individuaalsuse… EGO! Teadvuse viiendal tasandil jõuad sa äratundmisele oma terviklikkusest. Individualiseerumine juba iseenesest oli kate. See kahandas sinu teadvuse isikupäraseks. Seega oli tegemist madalama tasandiga. Teadvuse viies tasand on inimteadvuse kõrgeim tasand. Mitte ainult kõrgeim, vaid ka ülima kogemuse tasand!
Sellel teadvuse tasandil on kõrvaldatud individualisatsiooni tõke ja teie tervikteadvuse kogemisvabadust ei pärsi enam miski. Tervikteadvuse tasandil on võimalik kogeda täielikku vabadust, tervikteadlikkust saada kõikide võimalikkuste tervikkogemus. Sel tasandil pole absoluutselt midagi, mis teadliku kogemise täiusest puudu jääks. Sellelt tasandilt hakkab teadvus langema järjepideva unnevajumise protsessina kuni teadvuse füüsilise tasandini, kus meile saavad osaks kõik meie kogemused. See on meie kaugeim langus tõelisusest, mida inimteadvus on suuteline sooritama. Kõik teadvuse füüsilisel tasandil olev on unenäoline ja illusoorne… see on “maya” – aine, millest on tehtud unenäod. Me oleme sündinud “mayasse”… elame selles… mõtleme selles … ja näeme selles olles und. Selles elades oleme filosoofid… teadlased, õpetajad, arstid, kes iganes. Jõudke oma ideedes kuitahes kaugele või kõrgele, nimetage neid piirituteks või mõne teise nimega, millega soovite, aga siiski jääte te “mayasse”. Kuidagi teisiti ei saa see olla. Kõik inimteadmised ja kogemused on sellel tasandil illusioon, uni… “maya”. Kõik, mis on seotud aegruumi ja põhjuslikkusega, asub “mayas”!
Olen oma parimas teadmises püüdnud selgitada inimteadvuse tasandite olemust, mis asuvad ülalpool füüsilist. Ma ei saa öelda enamat kausaalsest tasandist kõrgemalolevate teadvuse tasandite kohta, sest aegruumi ja põhjuslikkuse kontiinum lõpeb seal. Sellest ülevalpool puuduvad aeg, ruum ja põhjuslikkus. See on nagu seeme, mis külvatuna aeg-ruumi kontiinumi, kasvab õitsvaks taimeks. Nõndasamuti, võttes tillukese seemne ja külvates selle maasse, ei näe sa kohe selles peituvat suurt puud. Ometi on potentsiaal kasvada suureks puuks seemnes olemas, kuigi seda pole alguses näha. See tundub naljakas. Aeg vabastab seemnes varjul oleva potentsiaali ja sellest kasvab puu!
Täpselt samuti – kui tervikteadvuse seeme on maha külvatud aja-ruumi-põhjuslikkuse raamistikku, ilmutab ennast kogu igavikulise loodu teadlik kogemus. Kõik see, mis on toimunud ja toimub, hõlmab teadvuse kõiki tasandeid. Paljude miljardite aastate kogemus kokku koos ajatute kogemustega sisaldub selles teadvuse tasandis. Ja pole midagi imestada, kui seda tasandit kogenute ainuke vastus palvele kogetut kirjeldada on olnud: …Ime, ime! Midagi enamat ei oskakski öelda. Omandades nüüd kõiki neid teadmisi inimteadvuse tasandite kohta, saame hakata uurima teadvuse mõnda “sügavamat” aspekti.
Terve maailm eksisteerib tänu sellele, et meil on teadvus. Teadvus on kõige selle “looja”, mis on üldse olemas igal teadvuse tasandil. “Tervikteadvus” meie sees on kõige selle looja, mis üldse eksisteerib. Loomise maailm – seesama, mis meid ümbritseb – eksisteerib vaid sel määral, mil määral oleme sellest teadlikud. Kui teadvus kaob või katkeb, kaob sel hetkel kogu meie maailm. Järele ei jää mitte midagi, mis kannaks edasi meie kogemust maailmast. Pole mitte mingit võimalust maailma eksisteerimiseks ilma inimteadvuseta. Kuidas saaks olla sellest maailmast ainsatki kogemust ilma inimteadvuse kohalolekuta? Kes kogeks siis selle olemasolu? Kogu loodu on tekkinud seestpoolt, mitte väljastpoolt. Inimteadvus, võime olla teadlik, on meie kogemuse säilitaja sellest ja kõikvõimalikest muudest maailmadest. Võime olla teadlik ehk teadvus ei muutu kunagi! Kogemused muutuvad, aga “kogeja”, inimteadvus ei tee läbi ühtki muutust. Ta pole kunagi teinud ega hakkagi tegema! Kõik muutused on inimmeele poolt loodud “illusioonid”. Inimteadvus teisendab meie võime teadvustatult kogeda täiendavaks potentsiaaliks – vastu võtta need ajas, sealjuures tuues sisse “muutumise” tunde. Siis laskub kogu teadlik kogemus universaalse meele tasandile, jaguneb ajaliselt algusteks, keskpaikadeks ja lõppudeks, tänaseks ja homseks, päevadeks ja öödeks... Aga see on vaid teadvustatud läbielamuse JAGUNEMINE. Teadvust ennast pole võimalik jagada.
Need muutused ja liikumised teadvustatud kogemuses tekivad teadvuse funktsioneerimisel läbi aja, ruumi ja põhjuslikkuse raamistiku. Mis on aeg, ruum ja põhjuslikkus? Kas need on midagi reaalset või lihtsalt ideed? Saksa filosoof Immanuel Kant pakub selgituse, mis langeb kokku Ida filosoofide väidetega juba tuhandeid aastaid. Ta väidab, et pole olemas aega, ruumi ega põhjuslikkust. Need on vaid meele kategooriad! NEED ON MEEL! Meel on teadvus, mis tegutseb aja-ruumi-põhjuslikkuse raamistikus. Raamistik on meel. Kui teadvus pumbatakse kogemusse ja see selekteerib välja alguse, keskpaiga ja lõpu, siis nimetatakse seda meeleks. Sellest saab nüüd “mentaalne” kogemus.
Meel on kõigi meie poolt kogetavate muutumiste põhjus. Me säilitame küll võimekuse tunda oma teadvust sellel tasandil, aga see seondub alati muutustega. Meie teadlik kogemus projitseeritakse meele tasandilt läbi aistingumeelte ja killustatakse veelgi aistinguorganite vahel. Iga aisting omakorda registreerib osa meie teadvustatud kogemusest. Kuid teadvust tervikuna ei saa isegi sel juhul erinevad meeled killustada.
Ja kõige selle tipuks on meil veel jämemateriaalne keha. Teadvustades kogemust füüsilise keha meeleorganite kaudu, kitsendab see meie kogemust, lõigates meid täielikult ära algsest “puhta” teadvuse läbielamisest. Ent isegi teadliku kogemuse madalaima astme korral jääb inimteadvus ehk teadlik “kogeja” absoluutselt selleks, kes ta on. Hinge, meelt, tundeid ja jämedast ainest koosnevat keha kasutav teadvus jääb muutumatuks ja muutmatuks igal inimteadvuse tasandil. Ta püsib ajas ja väljaspool aega. Inimteadvus ei ole kunagi sündinud ja seepärast ei sure ega kao kunagi.
Tekib küsimus, kas minal, kas teadvusel tervikuna, mis võtab mitmeid vorme, on endal ka mingi vorm? Kui jõuame eneseteostuseni ja kogeme tervikteadvust, siis mis vormis me seda teeme? Kas tervikteadvusel, kust kogu teadvustatud kogemus alguse saab, on oma vorm? Jah! Sellel on väga peen vorm; võnkumine, vibreerimine… HELI vorm! See “heli” saab alguse minast, aatmanist, inimese hingest. Tõustes oma teadvuse tasandis tervikteadvusse, avastame, et see heli tuleb tegelikult tervikminast! See heli saab alguse tervikminast, meie teadliku kogemuse ülimalt loojalt, ilmutades ennast individuaalse hingena. See heli on meie endi teadvuse vorm. Tundub kummaline, aga see on tõsi. Kui ma ütlen sulle, et võime “kuulda” seda oma teadvuse “heli” ja tänu sellele üldse suudame midagi kogeda, siis oled sa üsnagi üllatunud. Aga see on tõsi! Kõik meie meeled nagu nägemine, maitsmine, kompimine ja nii edasi töötavad tänu sellele, et me “kuuleme” oma teadvuse heli. Kõik meie aistingud annavad meile kogemuse, sest me “kuuleme”.
Vaadates mingeid objekte silmadega, kuidas sa tead, mida näed? Pärast mingi objekti nägemist ütleb sinu meel sulle väga kiiresti, peaaegu momentaanselt, et see on lill või see on maja. Kui ta seda ütleb ja sina KUULAD oma mõtteis seda, mida äsja nägid, siis sa “tead”, mis on see, mida sa just silmitsed. Silmad ei suuda tuvastada ühtki “tähendust” ilma, et meel “kommenteeriks”, mida sa parasjagu koged.
Sa pead kuulama “mõtteid”, kaasama meelelise tunnetuse selleks, et saada teadlik kogemus tajutavast objektist. Sa ei suuda kuulda ilma kuulamata, sa ei suuda näha, tunda maitset, puudutada ega haista ilma mõtteid kuulamata, ilma kuulamata “heli”, mis kaasneb kogemustega su teadvuses. Sa ei taju ilma kuulamata! Seepärast on kuulamine ehk “surat”, kuulamise vägi, inimteadvuse algne ja fundamentaalne võime. Kõige kõrgemal teadvuse tasandil on leitud, et “nirat” ehk nägemise vägi on vaid “surati”, kuulamisväe, avardumine. Järelikult on võime olla kuuldav inimteadvuse põhiline iseloomustaja. Pole ime, et Jumalat… ülimat Loojat… tervikteadvust, on kirjeldatud “HELINA”! Kellenagi, kes on kuuldav, keda saab kuulata. Pole ime, et Johannese evangeelium ütleb: “Alguses oli “SÕNA” ja sõna OLI JUMAL!” Pole imestada, et hindud usuvad, et “OM”, esimene sõna Vedas, tähendas universumi loojat. Ei maksa imeks panna, et “Shabd´it” – “HELI” – on kirjeldatud kui universumi loojat. Pole ime, et kreeklased ütlevad, et “LOGOS” – sõna – on looja! Koraani väitel on “KALMA” – sõna ehk heli – looja! See pole kokkusattumus, miks maailma suuremad religioonid ilma eranditeta on kasutanud sarnast terminit omas keeles, kirjeldamaks loojat kui sõna… heli… seda, mida on võimalik kuulda! Nii islamist, kristlusest, judaismist, budismist, hinduismist ja mõnest muustki religioonist võib leida, et universumi on loonud heli, SÕNA! Kui oli algus, siis oli “SÕNA” ainus, mis oli seal alguses. See on tähelepanuväärne. Kõik see, mis eksisteerib, on meie tervikteadvusest alguse saav heli “voog”. Ja kes saab teadlikuks heli kõrgemast ilmingust, saab üheks ülima Loojaga!
Järelikult on kogu “tõelise” mina avastusretk iseenda teadvuse olemuse edasiviiv avastus selle kohta, mida me nimetame hingeks. Hinge äratundmisele jõuame siis, kui kogeme omaenda teadvust ilma meele kateteta, meelelise tunnetuseta ning jämemateriaalse kehata. Tõelise minani jõuame siis, kui heidame endalt viimase katte – individuaalsuse. Alles siis oled sa suuteline väitma, et “tunned iseennast”, kui see kõik on tehtud. Alles siis oled sa tervikteadvus oma tõelise olemusega – ehk Jumal!