Kumbh Mela on väga tavatu festival. Selle kuupäev pole paika pandud. Kõik sõltub sellest, kuidas Päike, Kuu ja Jupiter omavahel joonduvad. Festival ei toimu ühes kohas, vaid kord Haridwaris Gangese jõe kallastel, siis Nasiki linnas Shipra jõe pervedel, Ujjaini linnas Godavari jõe kallastel ja Prayagi ehk Allahabadi linnas, mis asub Gangese ja Yamuna jõgede liitumiskohas ning müstilises Saraswati jões, mis arvamuste kohaselt voolab maa all.
Festivali kättejõudmist tuleb oodata. Kumbh Mela (põhiline) toimub iga kolme aasta tagant, Ardha (osaline) Kumbh Mela kord kuue aasta jooksul, Purna (täielik) Kumbh Mela korra 12 aasta jooksul. Maha (suur), mida peetakse kõikide Kumbh Melade emaks, toimub 12 korda 12 ehk üks kord 144 aasta jooksul. Viimane leidis aset 2001. aastal. Seega järgmisena saavad seda näha teie lapselapselapselapsed aastal 2145. Astroloogid on parimad kuupäevad Kumbhi jaoks juba kindlaks teinud. Kuidas toimub pikem planeerimine? Meile teadaolevalt on seda festivali korraldatud aastast 600, ammu enne seda, kui avanes võimalus toimumisaeg arvuti abil välja rehkendada. Igal juhul on Kumbh Melal juba väga pikk traditsioon. Selle juured ulatuvad tagasi aega, mil devad (jumalad) ja asurad (deemonid) otsustasid mõneks ajaks sõpradeks hakata ning asusid suurtes ookeanides laineid keerutama, et ookeani põhjas olevat Amritat, surematuse magusat eliksiiri, kätte saada. Pärast 30 aastat kestnud loksutamist ilmus välja kumbh (kann) koos eliksiiriga, aga nagu arvata võis, läksid jumalused riidu. Jumalate kuningas Indra käskis oma pojal Jayantal kannu turvata. Jayanta täitis kannu küljes rippudes oma ülesannet hästi, ehkki asurad teda kaksteist aastat mööda universumit jälitasid. Meie õnneks pillas Jayanta mõne tilga eliksiiri maa peale nelja jõkke – Gangesesse, Shiprasse, Godavarisse ja Yamunasse, andes nii surelikele võimaluse surematuks saada.
Kumbh Mela tõeline ime on see, et sündmuse toimumisest ei teavita ükski reklaamikampaania. Selle korraldamiseks pole keskset organisatsiooni. Kuupäevad avaldatakse hindu kalendris. Sõna läheb liikuma. Usklikud hakkavad koonduma. India rahvas elavneb, mis tähendab, et kohale ilmub miljon inimest. Hindude massid saabuvad suurematest ja väiksematest linnadest busside, rongide, lennukite, paatide ja kaamelitega ning muidugi ka jalgsi. Vaatemängu staarideks on Hindu pühad mehed – sadhud[1], babad, gurud, askeedid, joogid ja müstikud, kes tulevad kokku tasandikel ja Himaalaja koobastes asuvatest aašramidest. Arvatavasti on kohal ka loodusajakirja National Geographic fotograafid, BBC kaamerameeskond ja Lonely Planeti paadunud rändurid ning lihtsalt minusugused pealtvaatajad. Üks Prantsuse sadhu sõitis siia jalgrattaga. Hetkegi mõtlemata teatasin oma Google’i bossile: “Ma sõidan mõne päeva pärast Indiasse, istun siis San Franciscosse suunduvale lennukile ning lendan poole maailma kaugusele, et tulla tagasi rongiga, maanteed pidi, paadiga ja lõpuks jalgsi, kogemaks selle teekonna maagiat.”
Minu reisikaaslaseks saab India diplomaat Manpreet Vohra. Tema on sellele pöörasele seiklusele oma jah-sõna juba öelnud. Oleme varem roninud üles Kilimandžarost Tansaanias, uurinud Tšingis-khaani pealinna Karakorumit Gobi kõrbes, jälginud õnnetu gnuu langemist lõvi saagiks Serengetis ja vestelnud kalanoosi kaldale vinnavate Malayalee kaluritega Indias Malabari rannikul. Nüüd tahame enne festivalisaginasse sukeldumist kogeda Gangese jõe kirkust ja puhtust selle ülemjooksul, kus lumesulamisvesi langeb Gangotri liustikust otse isand Šiva juustest, nagu legend seda jutustab. Parvetame mööda vahutavat voolu Shivpuri linnast Rishikeshi, aašramide ja joogide maailmapealinna poole. Mööda kärestikke libisedes märkame veepiiril sadhusid oma igapäevaseid rituaale sooritamas ning jõge õnnistamas. Tegevus, mis on Indias vana kolm aastakümmet, püsib kõrvuti kolme tuhande aastase traditsiooniga.
Kumbh Mela keskseks paigaks on supluskoht, mille nimi on Har Ki Pauri. Selles kohas pillas Jayanta mõne piisa eliksiiri Bhrama Kundi jõkke – niisiis on tegu parima paigaga kasta end voogudesse. Pärast päikeseloojangut koguneb tohutu rahvahulk Aratile, jõeäärsele tuletseremooniale. Olen üks kahekümne ühest määratud isikust, kes täna õhtul suure Arati lambiga rituaalis osaleb. Hindu preester aitab mul hoida viietasandilist õlilampi, millel on enam kui sada eri leeki. Seda lampi hoides tuleb käega teha suuri ringe. Atmosfäär on elektriline, sest 50 000 häält laulavad koos pala “Jai Gange Arati”. Jõgi sätendab ja nobe veevool libiseb oma teekonnal Bengali lahte edasi nii, nagu ta on teinud juba miljon aastat. Lõhnad, helid ja värvid mõjutavad meeli. See on üks kõige liigutavamaid usutoiminguid, mida olen kunagi kogenud.
Kumbh Mela peamised vaatamisväärsused on sadhud. Teatud päevadel marsivad nad rongkäigus jõeni mingite reeglite järgi, mida ma lõpuni ei mõista. Kesksel staarikohal on naga babad, keda on tegelikult kõige raskem leida. Isegi nendes kogukondades, kus ei elata tavapärast elu, on naga babad äärmuslikud askeedid. Nad on loobunud peaaegu kõigest, mida oskame ette kujutada. Nad on võimelised elama eraklikkuse kõigutamatus rahus puu all, nagu ma mõnda nägin, või luksuslikus palees, kuhu neid on kutsunud keegi järgijaist. Ent eemalolevateks jäävad nad alati.
Ühel hilisel õhtul on naga babade grupp kämpingus oma tseremoniaalse lõkke ümber. Mõned neist istuvad ringis ja räägivad kahe võõramaise külalisega. Seltskond tundub külalislahke; kõnnin ringi suunas ning tervitan neid: “Om Namasivaya.” “Om Namasivaya,” kajab seltskonna poolt ja mul palutakse endaga ühineda. Phiri Giri Baba, naga babadest vanim, vestleb parasjagu sakslase ja jugoslaavlannaga, Kumbh Mela külalistega. Ta jutustab meile oma elulugu ja räägib, kuidas hakkas teismelisena sellist tavatut elu elama. Ta kõneleb oma vaimse tee väljakutsetest, oma elu rõõmudest ja vabadusest ning sellest, missuguseid eeldusi on tarvis naga babaks saamisel. Ühtlasi ennustab ta, et saavutab järgmisel Kumbh Melal samadhi[2], väljub oma kehast ja lahkub oma sureliku elu tegemistest.
Kui jätan oma uue sõbra Maharaj[3]Phiri Giri Babaga jõe kaldal hüvasti, tõmbab ta istudes sügava sõõmu oma hašišipiipu ning küsib minu aadressi. Leian visiitkaardi, pidades seda lihtsaimaks vastamisviisiks. Ta silmitseb korraks minu kaarti ja ütleb midagi, mis paneb mind kui Google’i turundusspetsialisti üllatusest ja rõõmust hüppama. Tegemist on inimesega, kes pole kunagi kasutanud arvutit, kes ei räägi eriti inglise keelt ning kes jättis 8. klassi pooleli, et askeetlikult elama hakata. Ta vaatab minu kaarti ja lausub hindi keeles: “Oi jah, Google on väga võimas veebisait.”
Ühel varahommikul Gangese kaldal jalutades silman üht teist naga babat veepiiril sammumas, rastapatsid pealael ja keha tuhaga kaetud. Ta pole sügaval meditatsioonis. Ta ei laula sanskriti mantraid. Ta pole keerukas joogapoosis. Selle asemel räägib ta õhinal mobiiltelefoniga, tõstes püsti oma sõrme. Võib-olla räägib ta oma börsimaakleriga mobiiltelefonide aktsiahindadest, aga võib-olla jumal Šiva endaga. See on huvitav vaatepilt. Üks asi, millest see naga baba veel loobuma peaks, on tema mobiiltelefon!
Lahkun Kumbh Melast – sellest suurest, sellest mütoloogilisest jõust, uskumatust usutoimingust, mis on toonud jõe äärde miljoneid inimesi kokku juba rohkem kui 1400 aasta jooksul. Tänapäeval kogunevad paljud meist jõe äärde nimega internet, kus andmevood on veest väledamad ning kus infost saab hapnik. Ent meenutades mobiiltelefoniga babat ja Google’it teadvat babat, tekib mul tunne, et see kõik ei pruugigi olla sedavõrd äärmuslik, kui esmapilgul näib.
Mitmel külaskäigul Indiasse on mulle silma hakanud, kuidas vana ja kaasaegne pole mitte omavahel vastuolus, vaid on pigem segunenud, eksisteerides koos. Arvutiteadlane paneb tageetesevaniku ja punase bindi[4]teadmiste jumalanna Saraswati auks Saraswati Puja[5]ajal oma töökohale, õnnistamaks oma äri, nagu tema vanavanaisa õnnistas oma atra või haamrit. Silicon Valley India päritolu ettevõtjad kutsuvad uue andmekeskuse avamisele Hindu templi preestri Bhoomi Pujad[6]läbi viima ja kingivad talle aktsiaoptsioone. Võib-olla selgitab see, miks on India tsivilisatsioon kestnud 5 000 aastat ja elanud üle paljud vallutusretked: sel on ainulaadne võime olla kindlalt oma minevikku juurdunud. Kindel jalgealune toetab üht jalga, samas kui teine astub tuleviku poole, katsetades ebakindla, kuid põneva tuleviku vesiliiva.
[1]Sadhud on India pühad mehed, kes elavad tihti rändkerjusmunkadena pidevas askeesis ilma koduta.
[2]Samadhi on teadvuse seisund, kus inimene end kõigil tasandeil täielikult valitseb ja teadvustab.
[3]Maharaj on tiitel, mis tähendab sanskriti keeles suurt kuningat või kõrget valitsejat.
[4]Bindi on laubakaunistus, traditsiooniliselt erkpunane täpp kulmude vahel.
[5]Saraswati Puja on iga-aastane Hindu festival.
[6]Bhoomi Puja tähendab sisseõnnistamist.