Brendan Kelly, nõelravi terapeut ja taimedega ravija, kes on spetsialiseerunud hiina viie-elemendi nõelravile, rääkis mulle, kuidas see trikk töötab, sest tunnistan siinkohal üles, et olin minagi üks nendest, kel õnnestus iseennast lollitada. On palju tervendamise traditsioone ja viise vaadata seda, kuidas energiad meie elus ja kehas töötavad. Järgnev on interpretatsioon klassikalisest hiina nägemusest, kuidas keha, meel ja hing koos töötavad. See baseerub ideel, et keha loomulik vajadus on aktiivsuse ja puhkuse tsüklite vaheldumine selliselt, et me suudame taastada oma jõuvarud.
Tegevuste paljusus meie elus genereerib selle, mille kohta hiina meditsiin ütleb „kuumus” meie kehas. Kuumust me toodame juurde, olles pidevalt hõivatud erinevate olukordadega, mis kurnavad meie keha „jahutust”, mida me vajame, et säilitada sisemisi reserve ja ressursse. Kui me kasutame korraga ära liiga palju oma reservidest ning meis on rohkem kuumust kui jahutust, saavad alguse terve rida erinevaid sümptomeid, alates ärevusest ja unetusest kuni kuumahoogudeni, punetuse ja kuumuseni erinevates kehaosades. „Jahutus on just see, mida Hiina meditsiin kutsub yin energiaks ja on üheks, kuigi mitte ainsaks allikaks meie sisemisele rahule ja sügavale tarkusele,” selgitas Brendan. „Kui me põletame oma keha jahutuse ära, siis juhtub see, et me ohverdame võimaluse kogeda sügavat rahu ja sisemist tarkust lühiajalise tegutsemise ja hõivatuse nimel.”
Teiste sõnadega, hoides oma elu täis tegevusi, võtmata aega energiate taastumiseks, loome me „sisemise rahu puudujäägi ja meil ei ole võimalust kuulata, kes me tegelikult oleme,” ütles Brendan. „Ilma küllaldase „jahutuseta” ei suuda me tunda oma südames, kes me oleme ega ennast tasakaalustatud viisil väljendada.” On ootuspärane, et võime taasluua oma yin energia (meie jahutussüsteemi) lõdvestudes ning lõõgastudes ja luua tingimused meelerahu kogemiseks, kui anname endale rohkem puhkust ja und ning pühendame rohkem aega palvetele või meditatsioonile, kasutades kindlaid tervendavaid teraapiaid.
Siinkohal olgu märgitud ka see, kuidas me ennast petame. Mida vähem tugevust ja ressursse meil enda sees on, seda rohkem me tunneme sisemist ebaadekvaatsust, justkui meil poleks juba piisavalt ainest, mis meid tegevuses hoiab. Kellelegi meist ei meeldi see tunne ja nii piitsutame end veel rohkem tagant, et sisemist väärtusetust kompenseerida. Me pumpame end üles stimulantidega, täidame oma päevi tegevustega ja ergutusvahendid looritavad meie sisemise energiavarude kao ning loovad illusiooni, et meil on rohkem energiat, kui meil parasjagu tegelikult on. Meie moodne, kiireloomuline kultuur lisab illusiooni juurde, ärgitades meid üha suuremale hõivatuse vibratsioonile. Me oleme oskuslikud looma igat sorti tooteid ja eliksiire, mis aitavad meil hõivatusega sammu pidada. Kuid üleüldiselt, sisemine hõivatuse foon, mida me nimetame energiaks, ei ole tõeline energia. See viitab hoopis tõelise energia puudumisele.
„Suurenenud kuumus kehas annab meile tunde, et meil on rohkem energiat,” ütleb Brendan, „kuid tegelikult ei ole meil rohkem energiat, on vaid rohkem kuumust. Kui me kasutame kuumust tegeliku energia asemel, et ennast läbi päevategemiste murda, siis loobume me oma sisemisest heaolutundest.” Mis on erinevus selle ja tõeliselt energiat täis tunde vahel? Kui meil on küllaldaselt sisemisi ressursse, siis me ei torma edasi-tagasi. Selle asemel oleme me sisemise rahu ja tasakaalu seisundis, kuna tunneme end täidetuna ja turvaliselt. Me hoolitseme selle eest, mis on vaja ära teha, aga me ei ole pimestatud vajadusest viia oma keha viimase piirini, kuna me teame, et me ei suuda jätkata teistele inimestele andmist sel ajal, kui meie enda sisemised vajadused pole rahuldatud.
Klassikaline kujutluspilt, mida mõnikord kasutatakse kui analoogiat selle protsessi iseloomustamiseks, on tuli (kuumus), mis põleb veega täidetud (meie yin jahutus) keedupoti (meie keha) all. Tuli kuumutab vett ja loob auru, mis väljendab Hiina meditsiini keeles ‘chi’ ehk meie eluenergiat või elujõudu. Chi on elusuutlikkuse energia, mida meil on vaja selleks, et elada. Kui asjad on tasakaalus, loob tuli loomuliku soojendava mõju. Kui tuli muutub liialt kuumaks, hakkab vesi potis keema. Kui keemisprotsess on liiga pikk, siis kuumus aurustab vee ehk teisisõnu aurustub meie energia, mida me vajame, et hoida elus meie sisemist tuld. Kui vesi on ära keenud, võime me sisuliselt kokku kukkuda, kuna me pole võimelised enam tootma rohkem energiat ehk ‘chi’d. „Kui see juhtub, on tagajärjed dramaatilised,” ütleb Brendan. „Ühes kuus tunned sa, et sul on palju energiat ja järgmisel kuul toimub järsk langus jõudluses – sa oled voodis ja ei suuda liigutadagi.”
Kas sina säilitad enese käimashoidmiseks oma eluenergia täispaaki või toimetad sa vaid täispaagi illusiooni najal? Kas sa lased oma paagil voolata tühjaks enne, kui sa selle uuesti täidad ning omad seejuures pidevat riski suretada mootor välja? Kas sa lased oma valgusel täiesti ära kustuda, kuna su sisemises lambis pole piisavalt põletusõli? Lühidalt öeldes, kuhu asetad sa iseenda oma elu prioriteetide nimekirjas? Liiga sageli pagendame me oma vajadused nimekirja viimaste hulka või me ei panegi neid prioriteetide nimekirja. Me hoolitseme hästi selle eest, et suudaksime täita oma kohustusi ja ülesandeid teiste ees ja kasutame seda energiat, mis üle jääb, enda vajaduste jaoks. Kuid tõesti, kui sageli jääb peale kõikide kohustuste täitmist üldse energiat üle?
Mis oleks, kui me keerame selle olukorra ringi? Kui me teeksime esmalt kindlaks, kas meie endi sisemises lambis on piisavalt õli, enne kui asume teistele teed valgustama? Kas see ei aitaks meil hoida oma seesmist lampi piisava intensiivsusega põlemas, et meil oleks teistele rohkem valgust anda? Et seda teha, peaksime ära tundma oma sisemised vajadused ja siis joonistama õiglased piirid selliselt, et meil oleks aega ja energiat kõiki neid vajadusi täita ja ennast taastada nii, et me suudaksime jätkata andmist. Väärtuslikuks andmiseks peaksime me omaks võtma paradoksi, mille järgi „ei” ütlemine võimaldab meil öelda „jaa”.
Kui „ei” ütlemise idee paneb sind ehmunult eemale tõmbuma, siis tea, et „ei” ütlemise oskust rõhutatakse mitmes vaimses traditsioonis. Suurimad õpetajad teadsid, kuidas öelda „ei”. Nii nagu meie kõik, vajasid ka nemad aega omaette olemiseks, enese laadimiseks ja taastamiseks. Isegi kõige väsimatum halastuse misjonär Ema Teresa õpetas, et enese taastamine on tugevuse vältimatu eeltingimus. Ta ütles, et taastumine on see, mis annab meile energiat teiste teenimise jätkamisel. Tema vaatluste järgi on kõikide ajastute ja religioonide „mõtlejad ja askeedid otsinud Jumalat vaikuses ja üksinduses, olgu selleks kõrb, mets või mägi” ja ta ütles, et ka meid kutsutakse teatud intervallide järel tagasi tõmbuma.2 Vaid siis, kui me oleme üksinda koos Jumalaga vaikuses, „akumuleerime sisemise jõu, mida tegevuses laiali jagada,” ütles Ema Teresa.3
Ta järgis omaenese õpetaja nõuannet. Jeesus tegi sedasama, kui oli toitnud rahvahulga leiva ja kaladega. Ta palus oma jüngritel minna paati enne teda ja kui ta oli lasknud rahval ära minna, läks ta üles mäele palvetama. Kui õhtu saabus, oli ta seal üksi. Mõnevõrra kergemal toonil puudutab sama teemat John Barrymore, kes kord naljatas: „Jumal ütles inimesele, et inimesel pole hea olla üksinda, kuid mõnikord on see suureks kergenduseks!”
Meie nädala loomulikes tõusudes ja mõõnades vajame me kõik niisugust kergendust. Eelkõige seda, millal piiride tõmbamine (viisakalt „ei” ütlemine) on kohane, avastad sa edaspidi järgmistest peatükkidest. Kui su energiatase on mõõnas, siis on aeg käiku vahetada, aktiivsest energia andmisele orienteeritusest hoopis vastuvõtvaks ning energiat saavaks pooleks saada. On aeg taas ühendus luua oma energia allikaga ja teha seda, mis annab sulle enim energiat – olgu selleks siis kas looduses jalutamine, oma lemmikmuusikapala kuulamine, mängu mängimine või lihtsalt mitte midagi tehes silmade sulgemine ja sügavalt sissehingamine.