Meelerahu loob tugevuse

Kui inimesel puudub kontakt iseendaga, ei saa ta kontakti ka teistega.

Anne Morrow Lindbergh


„Ma olen hea, kui ma annan teistele. On parem anda kui olla vastuvõtja.” Kas on see müüt või maagia?

Kuigi meist paljud on üles kasvanud uskudes, et meie ainus kohustus on anda, anda ja jätkata teistele andmist, on see seisukoht siiski vaid pool tõde – müüt, mis takistab meid elamast rõõmsalt ja andmast täielikult. Selle asemel mõelgem, mida ütlevad maailma targad: sul on kohustus anda teistele ja anda iseendale. Sa oled ka vastuvõtja. See nõuanne näib nii iseenesestmõistetavana, kuid kui paljud meist on üldse lähedal enda poolt koostatud rikkaliku tegemata asjade nimekirja lõplikule mahakriipsutamisele.

Andmise ja vastuvõtmise printsiibid, mis kehtivad meie igapäevaelus, ei ole kuidagi erinevad nendest printsiipidest, mis toimivad looduses meie ümber. „Puhanud põld annab heldekäelise saagi,” ütles Rooma poeet Ovidius. Maa peab saama küllalt päikesepaistet, vett ja toitaineid, enne kui ta suudab anda rikkaliku saagi seemnetest, mis me mulda paneme. Pärast seda, kui maa on sünnitanud saagi, peab ta puhkama ja taastama oma elujõu uueks andmiseks. Sama kehtib ka meie elu kohta. Kuidas suudaksime anda teistele, kui me esmalt ei toida ega täida enese vajadusi?

Võib-olla pole sa seda eelnevalt sel viisil enda jaoks mõtestanud, et küsimus on meie osaks saanud juba koos selle esimese printsiibiga, mida meile lastena õpetati – kuldse reegliga. Kuldse reegli leiab kõikides maailma usundites. „Mahabharata”, antiikne eepos Indiast ütleb: „Ära tee teistele seda, mis põhjustaks valu, kui seda tehakse sulle.” Islam kinnitab, et tõeline uskuja soovib oma vennale sedasama, mida ta soovib enesele ja kristlus õpetab: „Armasta oma naabrit kui iseennast.” Siiski, kui me peaksime ka armastama ja kohtlema teisi, nagu (see tähendab, et sel samal viisil) me armastame ja kohtleme iseennast, siis mis mulje jätame neile, kui kohtleme ennast millegi vähemaga kui armastuse ja hoolivusega? Teisisõnu öeldes, me tõesti ei suuda väärtustada kedagi teist enne, kui väärtustame iseennast.

Siin näeme me sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti esimest paradoksi – me oleme võimelised hoolitsema ja armastama teisi rohkem, kui me esmalt hoolitseme enda eest ja armastame iseennast. Nii nagu kõik tõesed paradoksid, on kaks näiliselt vastukäivat mõtet mitte üksteist välistavad, vaid üksteist täiendavad.

Nii andmise kui vastuvõtmise jaoks on olemas aeg. Ecclesiastes (toim. eesti keeles Koguja), kes oli tuntud kui „Õpetaja”, ütleb meile (nende sõnadega, mis on kuulsaks saanud Pete Seegeri laulus): „Iga asja jaoks on oma aeg ja iga aja jaoks on taeva all eesmärk. On aeg sündida, aeg surra, aeg istutada, aeg saaki koristada; ... aeg visata ära kivid ja aeg korjata kivid kokku, aeg emmata ja aeg hoiduda embamisest.” Meie asi on ära tunda, millises ajahetkes me elame ja väärtustada selle hetke õiget kutset.

Katkend Patricia Spadaro raamatust "Eneseväärtustamise maagia"
Järgmine
Iseendale andma õppides