Pole mingit vahet, kes me oleme. Elu suunab meid õpipoisi rolli andmise ja vastuvõtmise sisemist kunsti harjutama. Meie ülesanded algavadki sageli sellest, mida saame näha ja katsuda – meie kehast. Nad algavad küsimustega: kas ma armastan ennast piisavalt, et austada oma keha vajadusi? Kas ma võimaldan enesele piisavalt toitaineid, puhkust ja vaba aega, mida ma väärin?
Kui sa seda kõike enesele vabatahtlikult ei anna, siis juhtub su kehaga lõpuks kindlasti midagi, mis talle saamisvõimaluse tagab. Ma puutusin niisuguse juhtumiga kokku seoses ühe oma tuttavaga, keda paar korda aastas ärikohtumistel nägin. Ühel kohtumisel küsisin temalt, kuidas ta end tunneb, sest teadsin, et ta taastub hiljutisest operatsioonist. „Ma tunnen end hästi, kuid mul on taas äärmiselt kiire,” ütles ta kulmu kortsutades. „Kui ma aega maha ei võta, siis pean varsti kinni panema voodikoha haiglas!” Mu süda jättis löögi vahele, kui mõistsin, et tema ennustus võib täituda. Ta polnud selgeks saanud õppetundi, mida keha üritas talle õpetada esimesel korral.
Ka mulle ei ole säärased õppetunnid võõrad. Kui ma toibusin omaenese planeerimatust haiglakülastusest, siis üks mu haiglas õena töötav sõbratar käis mulle peale, et ma lubaksin tal end külastada vähemalt paaril korral päevas, veendumaks kõige vajaliku olemasolus. Ta nägi ja mõistis, et mul oli raske istuda paigal ja aktsepteerida fakti, et peaksin puhkama, ja ta määras ennast minu kaitseingliks terveks nädalaks. Ma muudkui kinnitasin talle, et minuga on kõik hästi ja et pole mingit põhjust, miks ma ei peaks saama püsti tõusta – pealegi oli mul nii palju asju, mida pidin tegema ja korda ajama. Ta ei pööranud minu väidetele mingit tähelepanu, vaid vaatas mulle sügavalt silma ning lausus: „Sinu praegune töö on istuda paigal ja lõdvestuda.”
Ta jätkas, öeldes mulle, et oli just ise selgeks saanud ühe elu õppetunni, kui jäi haigeks. Samuti nagu mina, tahtis ta kohe voodist välja tormata ning jätkata oma tegemisi. Kuid tema juhendaja püüdis ta kinni ja saatis tagasi voodisse teki alla. „See on koht, kuhu sa praegu kuulud,” oli ta öelnud. „Sa oled olnud teiste põetaja nii kaua aega, et sa pead oma tööks vaid teistele andmist. Nüüd pead sa ise õppima vastuvõtja rollis olemist.” Ma sain temast aru ja suutsin tema näitel oma olukorda näha. Ma kahtlustasin, et minu kalduvus teha palju tööd pikka aega järjest, oligi üks põhjustest, mis mind haiglasse viis. Kui mu sõbratar lahkus, siis istusin ja mõtlesin järele, sulgesin silmad ja jäin koheselt magama.
Kuigi meid on õpetatud mõtlema, et vaimsus tähendab tähelepanu fokusseerimist oma kehalt ja materiaalselt maailmalt „teispoolsusele”, peidab see loogika eneses väärarvamust, mille eest maailma suured õpetajad on meid hoiatanud. Nad ütlevad, et kui soovime saada kontakti oma sisemise ehk vaimse potentsiaaliga, siis peame samavõrra hästi hoolitsema oma keha eest.
Rabi Nachman Breslovist ütles näiteks: „Tugevda oma keha enne, kui tugevdad oma hinge.” Enam kui kaks tuhat aastat varem ajendas seesama äratundmine budismi rajajat arendama välja üht oma filosoofia vundamendiblokkidest – keskteed. Siddhartha Gautama, India prints, jättis maha oma naise ja väikese lapse, et asuda otsima midagi muud kui rikkused ja materiaalsed naudingud. Kuus aastat oli ta askeet, uskudes, et intensiivne kasinus juhib teda tema ülima eesmärgini – valgustatuseni. Hoidudes toidust, mida ta vajas, jäi ta nii nõrgaks, et ühel päeval ta peaaegu suri näljast.
Õnneks leidis üks noor tüdruk Gautama ja andis talle kausitäie kosutavat riisipiima. Mõistes, et tema ohverdused ja äärmuslikud praktikad ei olnud teda valgustatusele lähemale toonud, sõi ta toidu tänutundega ära. Seejärel andis ta vande mediteerida puu all, kuni ta saavutab valgustatuse. Gautama seisis sel ajal silmitsi paljude kiusatustega, kuid oma vankumatus tugevuses suutis ta lõpuks saavutada eesmärgi. Peale virgumist oli ta esimeseks õpetuseks kuldse kesktee leidmine enesele kõige lubamise ja äärmusliku askeetluse vahel. Ainult nii saavutame valgustatuse, ja tõesti, iga sügavalt väärtustatud eesmärgi.
See universaalne tasakaalus kesktee printsiip on samavõrra kehtiv tänapäeval, kui ta oli aastatuhandeid tagasi nendele, kes sellest esmakordselt Buddha huultelt kuulsid. Ka meie peame hindama, kas meie äärmised ohverdused ja hoiakud, mille kohta me arvame, et need teevad meile „head”, toovad meid ka tegelikkuses lähemale rahulolule ja tähendusele, mida otsime elust. Kas sina ohverdad oma keha vajadused, sest oled omaks võtnud müüdi, et „minu ainus ja peamine kohustus on anda teistele”? Kas sa jätad tähelepanuta hoiatussignaalid ja märgid, mis püüavad aidata sind tagasi tasakaalu? Kas sa mõtled oma kehast kui millestki armastusväärsest?
Nora, biokeemikust teadlane, leidis, et viis, kuidas ta oma kehasse suhtus, muutis tema elu. Aastaid heitles ülekaalus Nora erinevate dieetide ja piirangutega, kuid erilise eduta. Üle elanud tõsise terviserikke, ütles ta endale, et see oli viimaseks õlekõrreks. Ta pidi taastama oma vormi. Kas nüüd kohe või mitte kunagi.
Kolm kuud hiljem kohtasin Norat, kelle näol oli triumfeeriv naeratus. Ta oli kõik oma sõbrad pahviks löönud, kaotades rohkem kaalu, kui oli eales arvanud, et nii lühikese ajaga võimalik kaotada on. „Ma kaldun suures osas elama oma peas,” tunnistas ta, „ja nõnda ei pööranud ma kunagi suurt tähelepanu oma kehale. Niipea, kui ma hakkasin tegema seda, mis oli hea mu kehale füüsiliselt, mõistsin, et asi pole kaalu mahavõtmises, vaid oma keha armastamises. Kogu erinevus on kehasse suhtumises. Olles hoolikas selles osas, millega ma oma keha toidan ja tundes oma keha vajadusi, ei ole raske oma keha vastu armastust üles näidata.”
Enese ja Nora vahel paralleeli tõmbamiseks ei pea sa olema ülekaaluline. Meie elu kiiretempolistes faasides, kui peame endast kiiresti andma, on tavaliselt meie keha see, kellele jääb tikust lühem ots, olgu see siis näiteks vahele jäänud toidukorrad või kiiresti, käigu pealt allakugistatud kiirtoit, suur hulk energiajooke või need harjutused, mida meile kunagi teha ei meeldi. Probleem on selles, et kui me ei hoia oma keha tasakaalus, siis kogu ülejäänud osa meist – meie meel, meie emotsioonid, meie hing, meie suhted – kannatavad nõndasamuti.
Raamatus „Kreeklane Zorbas” on stseen, mis summeerib kenasti, miks on vaja oma keha eest hoolt kanda. Maalähedane Zorbas ei tee kunagi midagi ilma parandamatu optimismi ja kireta. Zorbase ülemus peab aga alles õppima neid rõõme, mida pakub elujaatav elamisviis. Kui ülemus on mattunud peadpidi raamatuisse ja pilvedesse ning väidab, et ta pole näljane ja ei taha süüa maitsvat toitu, mida Zorbas on just valmistanud, hüüatab Zorbas: „Sa pole söönud ivakestki hommikust saati. Kehal on hing, millel on olemas kahjutunne. Anna oma kehale ometi midagi süüa, boss, anna midagigi. See on meie veoloom, sa ju tead. Kui sa teda ei toida, siis jätab ta su keset teed ripakile.”1