"Lasteraamatuid hakkasin kirjutama juba suhteliselt soliidses eas (esimene raamat ilmus, kui olin 43) ning täiesti juhuslikult. Ja võib-olla isegi pisut müstiliselt.
Olin varem kirjutanud soome keele õpiku, paar raamatut keelepoliitikast ning kaitsnud keelepoliitika alase doktoritöö. Mul polnud mingeid plaane hakata lastele kirjutama. Kuid 2002. aasta jaanuaris nägin unes tuntud Rootsi lastekirjanikku Astrid Lindgreni. Me ei rääkinud omavahel, kuid sain tema käitumisest aru, et tal on mulle öelda midagi olulist. Paar päeva pärast seda unenägu lugesin ajalehest, et Lindgren on surnud.
Olin väga kurb, sest Lindgren on üks minu lemmikautoreid. Kuid ma ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata.
Unustasin kogu loo mitmeks aastaks. Kuid ühel järjekordsel töölähetusel tuli Lindgreniga seotud unenägu mulle meelde. Otsustasin kirjutada ühe lastejutu oma noorema poja lapsepõlve vigurite ainetel. Nädala pärast kirjutasin teisegi. Saatsin need kaks juttu lasteajakirjale, mille toimetaja Leelo Tungal julgustas mind veel kirjutama. Lõpuks panin tema soovitusel lugudest kokku raamatu käsikirja, mis ilmus aastal 2007. Mu esikteos „Tere, Volli!“ valiti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt 2007. aasta kuue parima lasteraamatu hulka.
Kuid isegi siis ei saanud ma veel aru, et minust saab lastekirjanik. Ometi jätkasin tasapisi kirjutamist ning 2011. aastal sai Volli-lugude järg „Volli vanad vigurid“ Kultuurkapitali lastekirjanduse peapreemia. Alles siis mõistsin, et pean tõsisemalt kirjutamisega tegelema hakkama.
Olen kogu aeg kirjutanud oma põhitöö kõrvalt, ometi on igal aastal ilmunud keskmiselt kolm raamatut, viimastel aastatel isegi rohkem.
Lapsi kõnetavad teemad, mis neid endid puututavad ning mis aitavad neil tunda end paremana või targemana. Raamat peab olema põnev, võimalusel peab selles ka nalja saama. Ja kindlasti peab iga lasteraamat andma lugejale uusi teadmisi.
Kuid laiemas mõttes tulevad teemad elust enesest. Kuna olen töötanud õpetajana ning ka pärast tööle asumist riigiametnikuna olen kogu aeg kooliga seotud olnud. Tean, kuidas lapsed mõtlevad ja mis neid huvitab, oskan maailma vaadata läbi lapse silmade.
Tunnen ise huvi teaduse ja tehnika vastu, seetõttu olen oma lastelugudesse pannud alati teadmisi teaduse viimasest sõnast. Kahel korral Nukitsa auhinna võitnud noorte kriminalistide sarjas on nutikatele detektiividele abiks teadmised internetist ja oskus kasutada kaasaegseid tehnilisi vahendeid – nutiseadmeid, troone ja muud sarnast.
Samuti Nukitsa auhinna saanud Ajarändurite sarjas aga aitavad noori ajarändureid teadmised ajaloost, geograafiast, astronoomiast ja kvantfüüsikast. Mul on hea meel, kui paljud emakeeleõpetajad ning raamatukogutöötajad kinnitavad, et minu raamatuid pole vaja lugema sundida, neid loetakse vabatahtlikult ja rõõmuga.
Kirjutan selliseid raamatuid, mida hea meelega ka ise loeksin."