See sündis kirka talvepäeva õhtul pärast seda, kui ta oli näidanud mulle Google’i peakorteri pead pööritamapanevaid rajatisi Californias Mountain View’ linnas, juhtides tähelepanu rohelistele kõrgendikele, kus ta korraldab kohtumisi, ning juhatades mind läbi piirkonna, kus ta on juba aastaid oma firma joogaõpilasi ja -õpetajaid koolitanud.
See toimus pärast jutuajamist, mille käigus ta jutustas mulle oma seiklustest seoses turundus- ja vaimuerksuskoolitustega, mida ta kõikjal maailmas korraldab. Ent ta tegi seda ootamatus võtmes, mis kajastub ka käesolevasse raamatusse kirja pandud lugudes. Ta pajatab oma saabumisest California unustatud äärelinna, mis oli täis afgaani taksojuhte ning poolillegaalseid Lõuna-Aasiast pärit põgenikke. Ta tuli, ilma et tal oleks olnud piisavalt raha õppimaks kolledžites, mis olnuks nõus teda vastu võtma. Ta pajatab sellest, kuidas kasutas suurema osa oma kasinatest säästudest korteri üürimiseks, vana Honda ostmiseks ja rahvusvahelise Toastmastersiga[1]liitumiseks, ning kuidas kõigi kartuste kiuste sai talle osaks Ameerika unelm.
Teadsin väga hästi, et Gopi on imetlusväärne Lõuna-Indiast pärit, äärmiselt laialdaste ja mitmekülgsete teadmistega inimene, keda on õnnistatud vähemalt pealtnäha piiritu energiaga. Raamat meenutab, et nii Whartoni ärikooli (Wharton School of Business) kui ka legendaarse India juhtimisinstituudi (Indian Institute of Management) vilistlane on pidev üllataja. Iga kord seda raamatut lugedes leian end diskreetselt küsimas, kus ta võiks järgmisel hetkel viibida.
Tema kirjutatud kummituslike ja kirglike kutsete kuulmine aitas avada ust, mis erines suuresti kõigist Google’is nähtud maagilistest portaalidest. Kogesin äkitselt iidse, klassikalise ja kindla vaimu puudutust, mis oli peidetud kõige maisematesse ja modernsematesse seadmetesse. Arvasin, et üks Silicon Valley intrigeerivamatest ja tähtsamatest tarkuseteradest ütleb, et tehnoloogia on vähem tähtis kui sisemine protsess selle loomiseks. Tulemus pole nii oluline kui eesmärgini jõudmise tee. Muusika oli taevalikult rõõmus, kuid selle eesmärk oli juhatada meid seesmisse vaikusse. Kirtani salongi[2]meloodiad olid meeldejäävad ja omalaadsed, aga need haarasid mu suuremasse tervikusse, milles lahustub kogu individuaalse mina tähendus.
Kui Google’i töötajad ja nende kolleegid Valleys on homse inimkonna tundmatud seaduseandjad, siis minu arvates vajame inimesi, kellel on rikkalik ja empaatiline aimdus millestki, mis peitub meie ideede ja arvestuste taga. Me vajame suuri saavutajaid, kes tunnevad ühtviisi nii loobumise kui ka võimu väärtust. Kui sellised inimesed nagu Gopi on tõepoolest universumi uue aastatuhande esimese klassi meistrid, siis juhatagu neid müsteeriumi ja meisterlikkuse taju ning kõik see, mida me veel ei tunne ega saa mõõta.
Jalutuskäik Google’i kompleksi megaekraanide ja rannavõrkpalli väljakute vahel tekitas minus mulje paigast, kus meie uued valitsejad mängimiseks kokku saavad. Aga muusika kuulamine andis mulle lootuse millelegi veelgi kauakestvamale kui seda on Google’i kaardid (Google Maps) või Google Glass nutiprillid. Nimetagem seda Google’i visiooniks, mille raames loovad insenerid mitte ainult töövahendeid, vaid ka tehnoloogiat, mis leiab meie hinge puudutades tee parima teenistusse.
***
Käesolevat raamatut lugedes rändasid mu mõtted otsekohe mehele, keda olen tundnud juba üle neljakümne aasta ning kellel on kõige selgemad prioriteedid ja tervislikumad väärtushinnangud, millega seni kokku olen puutunud. See on neljateistkümnes dalai-laama. Kaheksal järjestikusel sügisel temaga koos reisides kuulsin tema suust korduvalt tähelepanekut, et internet on täiuslik kehastus klassikalisest budistlikust Indra Netist[3]– vastastikuse seotuse võrgustikust, mis meenutab meile, et mitte keegi ei eksisteeri tühjuses. Meie saatused on omavahel alati tihedalt põimunud ning oma teekonda navigeerides toetume tuhandete teiste otsustele ja mõtetele. Küll pole “liblikaefekt“ olnud kunagi sedavõrd märgatav ja ulatuslik kui praegu, mil oleme mõnikord lausa valusalt teadlikud sellest, et täna pärastlõunal Mountain View’ linnas tehtud otsus mõjutab täna õhtul Pekingit ning Bagdadis toimunud rünnaku mõju ulatub mõne minutiga üle kogu Ameerika Ühendriikide.
Gopi lugu meenutab mulle, et inimene, kelle juured on väikeses Lõuna-India riisikasvatajate külas ja kelle esivanematel polnud tema kasvatamise ajal passigi, võib tänu ülemaailmsele suhtlusele meid kõikjal maailmas juhtmete abita ühendada. Teine, veelgi üllatavam tõde on see, et Google'i ambitsioonika esindajana teenib ta inimkonda, toetudes suuresti Kerala talupoegliku piirkonna traditsioonidele.
Õppisin palju, järgnedes oma sõbrale seiklustesse, mida ta siinkohal kirjeldab, andes edasi rabi Balfour Brickneri ja India rahuvõitleja Mahatma Gandhi tarkusi või kirjeldades oma erksa pühendumisvõimega ühele ülesandele keskendumise kunsti. Kohtasin Küprosel Clinique' firmas Sambiast saabunud müügiesindajat, keda oli õnnistatud nimega Meekness (Malbus), just enne seda, kui puutusin kokku üllatavalt arusaadava selgitusega, kuidas jooga murrab läbi piiravast (ja piiratud) individuaalsest minast ning avab meid millegi kõrgema jaoks. Nagu jääkuubik, mis läbib erinevaid olekuid oma sisulist olemust kaotamata.
Olin liigutatud sellest, kui sageli leidus meie autoris piisavalt vaprust, näitamaks end kaotusseisus või infotormis, mis annab tavainimesele takistuse kaudu teada, et universumil võib meie jaoks olla palju nutikamaid plaane kui meil endil. Olin jahmunud ja ühtlasi kade, leides ta Antarktikast ja ka Mongooliast, Gambiast, Küproselt – kõigist neist paigust, kus mina pole kunagi käinud; ja nähes, kuidas ta suutis stjuardessi ohutusjuhistest tarkust välja lugeda. Tundsin ikka ja jälle, et ta ühendas poolkerasid mitte ainult maailmal, vaid ka enda sees, meenutades meile, et pea saab olla vaid nii tubli, kui suur on tema valmisolek südamele järele anda, ja et mõned meie kõige olulisemad “ametissemääramised“ on meie enda korraldatud.
Ennekõike tundsin rõõmu selle üle, et temas on võime püsida “näljasena“, jääda “rumalaks“, nagu ärimees Steve Jobs oma suurepärases Stanfordi ülikoolis peetud kõnes soovitas. Tajutav on Gopi rõõm, kui ta usub avardavatesse võimalustesse, mis lubavad ta aplal kogemusel ettevõttele kasutoovasse entusiasmi voolata. Kuigi ma pole uusimate tehnoloogiatega alati rahu sõlminud, püüan elada nii väheste tähelepanu kõrvalejuhtijatega kui võimalik, et olulist mitte silmist kaotada. Olen alati toetanud tema mõtet, et masinad ei peaks inimeste teel takistuseks saama. Nagu Saksa filosoof Meister Eckhart 700 aastat tagasi avastas, ei saa väline meid eksitada, kui sisemine töö on tugev.
Olen kogu oma elu mõelnud ja kirjutanud teemal, mida Gopi selles raamatus kesksena käsitleb ning olin üllatunud, nähes teda minu saatuse tähtsaimat küsimust esitamas: kuidas me suudame säilitada õige vaatenurga, perspektiivi ja vahekorrad Times Square'i kära ja ülerahvastatuse keskel? Tema kindlaks vastuseks on pöörata tähelepanu avarusse, mille teeb kättesaadavaks meditatsioon ning mis on nagu vaikne ja varjuline luksushotell Westin. Selline rahu on vaid vahepeatuseks, mis mõne minutiga aitab luua suuremat selgust, kuidas rahvahulki kohelda ja väliseid tõkkeid ületada.
Mõistsin, et turunduse juhtiv evangelist Google'is on ka ärivabade ehk teenimisega seotud mõtete evangelist, ehkki ta ei omista endale selles vallas mingit kaubamärki ja oma mina näeb vaid veepiisana ookeanis.
Võib-olla olen ma aldis Gopit kuulama. Aga võib-olla juhib mind arvatust rohkem mu India päritolu. Lahkusin 29-aastaselt oma 25. korrusel asuvast kontorist nelja kvartali kaugusel Times Square'ist, et elada üksiktoas Kyoto kõrvaltänavatel, eemal Jaapani kesklinnast, ilma tualettruumi, telefoni ja isegi voodita. 28 aastat hiljem asun koos oma naisega kahetoalises üürikorteris anonüümses Jaapani äärelinnas, kus oleme elanud õnnelikult rohkem kui 20 aastat ilma auto, jalgratta ja meediata. “Sellest võib sattuda sõltuvusse,“ kirjutas Thoreau, “sest vaene mees, kes kõnnib minema suure kirjahulgaga, uhke oma tohutu kirjavahetuse üle, pole iseendast juba pikka aega midagi kuulnud.“
Gopi ning paljud tema sõbrad ja kolleegid üritavad väga muljetavaldavalt rõhutada, et kõikide digitaalsete imede ja Google'i õppelinnaku vilkuvate tulede keskel peaks jätkuma ruumi Walden Pondi[4]jaoks ning et tehnoloogia edendamine ja meie võimaluste tunnetamine käiks kirtanite laulmise ja arvutustabelite koostamisega võrdselt käsikäes. Ei ole kokkusattumus, et Gopi nimi on malajalami[5]keeles kirjutatud tema e-posti aadressi kohale ning praegu, kui ma seda kirjutan, on tema ja mõned Google'i töötajad rakendanud Nepalis kõik oma ressursid kohalike naiste seksuaalkaubandusest päästmiseks. Töö vaimuga ning maine töö ei välista teineteist – need on tegelikult sama protsessi osad, mis võivad teineteist vastastikku täiendada.
See raamat pole mungast, kes soovitab meil rahus istuda ja tänulikkuseks põhjuseid leida, kasvatades usaldust universumi vastu ning sealjuures mitte kunagi unustades, kes on meist kõrgem. Tegemist on konsultatsioonifirma McKinsey & Co endise konsultandi ja hõivatud reisimehega, kes ka mööda kiirteed lennujaama poole kihutades ei unusta seesmise häälestatuse praktika ega teooria olulisust. Nautides konverentsil Wisdom 2.0 Gopi esinemist digitaalajastu konkreetsusega ning külastades kaks korda sama kuu jooksul Silicon Valleyd, avaldas mulle kõige enam muljet tähelepanek, et inimesed meie tehnoloogilise revolutsiooni esirinnas on sageli need targad, kes mõistavad, et tehnoloogia ei saa meile päris kõike anda.
Gopi raamatu lugemine andis mulle helgeid tundeid mitmesuguste uute võimaluste olemasolu kohta, mis kujundavad ümber iga inimese elu iga sekundi järel. Kuid eelkõige tuletas see mulle meelde, et vaid minevikku mäletav inimene suudab uued asjad tuleviku heaks tööle panna. Sügavaim side ühendab kiireltareneva Google'i Californias ja ajatute tõdede esitaja oma esivanemate kodus Chittilamchery külas. Pealegi on erinevused mõistuse looming. Reaalsus, nagu Gopi seda tunnetab ja meile nõnda kütkestavalt esitab, on otsekui võrdõiguslikkust austav tööandja, kes palub meil panustada oma aega ja piisavalt tähelepanu. Seda tehes avanevad meie ees imelised aarded.
–Pico Iyer,
Nara, Jaapan, 2015. aasta aprill
Pico Iyer on hiljuti kokku pannud TEDkõnelused[6]vaikusest ja reisimisest, mida on vaadatud miljon korda. Tema sulest on ilmunud menukad raamatud “Videoöö Kathmandus” (“Video Night in Kathmandu”), “Daam ja munk” (“The Lady and the Monk”) ning “Globaalne hing” (“The Global Soul”).
[1]Toastmasters on avaliku esinemise ja liidrioskuste arendamisega tegelev klubi. – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
[2]Kirtan on hindude traditsiooniline muusikaline eneseväljendus, teatraalne lugude laulmine muusikariistade saatel. Kirtani salong on andekate muusikute ühine jõupingutus pakkuda veebipõhiselt meditatsioonimuusikat ja videoid, levitada kirtani ürituste veebikalendrit ja tutvustada moodsaid looduslikke rõivaid.
[3]Indra Net on kontseptsioon budistlikust filosoofiast, mis tähistab vastastikust seotust.
[4]"Walden" ("Elu metsas") on filosoof Henry David Thoreau raamat elust Walden Pondi järve ääres omaehitatud metsamajakeses.
[5]Malajalami keel on peamiselt Indias Kerala osariigis kõneldav draviidi keelte lõunarühma keel.
[6]TED kõnelused (TED Talks) on populaarsed videoloengud eri elualade esindajatelt.