Liis on Eesti luuletaja, kelle esimene luulekogu "ma Sind" ilmus 2016.
Liisi luulekogu nägi ilmavalgust sõprade survel, kes soovisid Liisi luuletusi raamatust lugeda. Liisi luuletused on kaunid mõtisklused luuletaja enda maailmatunnetusest, siirad pilguheitmised kõige erinevamatesse hetkedesse.
Liisi luuletuste juures pakub lugejaile suurt äratundmist elu ja emotsioonide ehedus ning vahetu kirjeldus, mis näib kohati kirjeldavat ka seda, mis sõnades otsesõnu välja ütlemata, kuid ridade vahele peidetud.
Mõned luuletused "ma Sind" luulekogust:
.
kui loojuv päike viib äiksepilved endaga merele
ja kirikuaia tagust embab äärest otsani vikerkaar
sünnib tõrksamastki nõiast piibelehekrooniga haldjas
lootes et armastus ei loe ja usk sureb esimesena
.
tühjust ei täida enam
pikema jalutusrihma külge
kinnitavad sõnad -
peatse kohtumiseni!
.
ma ei reetnud Sind enne
kui kustus mu sära
hoidsin päiksena kõrgel
kuniks käed ei jaksanud enam
.
helised ise teadmata
hüüad vastu tahtmata
kuulen ju kuulmata
kuul annan meid matta
.
tahtes teadmata mida
antakse esimene reegel
võta vastu ja söö ära
kõik mis Sulle pakutakse -
geniaalselt korraldatud!
.
kaarnatena nooruse kallal
pool nõiad, - naised, - emandad
poe peitu andmata end ära
noolijaid ei ole kauemaks
kui suudled ühel nendest kätt
.
ma vean dünamo peale kihla
et Sa ei aima mis tunne on
vara pimeneva suvituslinnakese
keskväljakul uljaid auringe teha
pealtvaatajaiks kõik tähed
.
ristimäel
kukkus kägu
ühe korra
poolest oleks
piisanud
.
kõiki küünlaid ei suuda ka Sina
kuumava leegiga ühtlaselt põletada
ühe juurest teise juurde jooksmine
tekitab ükskõiksuse tõmbetuule ja
lõpuks jääd oma tikkudega külmetama
pimedad ööd on veel tulemata
.
nii nagu ainult paludes
saab viimane palve
oma määratust täita
nii saab ka ime juhtuda
kui Sa vaid lõpetaksid selle
maailmavalitsemise
Loe lisaks meie blogist Liisi luuletusi.
.
nende samade
juba kallimat puutunud
tüdrukusõrmedega
millega tugitooli käetoel istudes
hoiad paludes
põrandat tunda saanud
põlvede ümbert kinni
jäta mulle kirju
raamatute vahele
ridasi padja alla
mahakustutamatuid
sõnu ihule
et siis kui Sind enam ei ole
võiksin ärgata sinisesse
nukrusessegi
selles kõikehõlmavas
ükskõiksuses
kuskil sünnivad inimestest imed
.
lootusetult hilja
tuleb teadmine et
käimalükatud hammasrattad
ei peatu enne
kui iga sõnatu tund
pressib välja kõik
halastust väärivast soovist
olla vajalik
ja nii teevadki sosinad veel
sõrmeotsaga puudutades ringe
hetk enne kui
kõrvalseisvaks imetlejaks jääjast
saab võitu uudishimu
tõstes vaikuse järjekordseks
tormiliseks maruks
pole pääsu
.
sissejuhatus on paljulubav
kübarast küüliku
väljatõmbamise
loomulikkusega
avad kivimüüris
roostetanud värava
rohelisest salaaiast
läbivoolavale
sulalumest jõele
kaasas kuulaja
uneeelne ärkamine -
et mis laulu
saab katkemiseni
pinguletõmmatud
keeltel mängida
kui kauaks ei ole
üldse oluline
Luulekogus on 77 lk