X
 x 

Sinu ostukorv on tühi.

Kas ma räägin enesele vastu? 

Väga hea, las ma siis räägin enesele vastu,

(ma olen suur ja minus on palju inimesi).

Walt Whitman

.

näe mägede vahelist kristallsilda

aga palun ära usu

Kollase renoveeritud puitmaja teise korruse lahtiste akende tagant on kuulda kesksuvele iseloomulikku putukate elavat suminat ja muruniitja plärinat. Diana kõnnib toas kassisammul ringi – ta teab täpselt, millisele elutoa põrandalauale astuda, et selle kääksatus kõrvaltoas lõunaund magavat pisikest Eduardi ei ärataks.

Üheksateistaastane Anna istub keset Pariisi asuva haigla Cochin Hôpitaux oote­saali järjekorras juba viiendat tundi. Rahvast on palju. Pisarad noore pika­juukselise tumedapäise naise jäises näos on juba peaaegu kuivanud, aga ripsmetušš endiselt põskedel laiali. Anna beeži mantli vahelt punnitav kõht valutab lakkamatult ja üha hullemini. 

Riia poole sõites, natuke enne Iklat mereäärt otsides võite sattuda ühe üpris isevärki sildiga talu õuele. Esmapilgul värava kohal puidust nikerdust vaadates olete kindlad, et sinna on kirjutatud „Loojangu”. Aga veidi aja pärast hakkab kripeldama – oot-oot, misasja?

.

kuu me vend kullane sõsar

soost küsimata lubab nõidujata

puhtaks roogitud

enesehaletsusest

Fotokotiga mees kõndis lasteaia aia ääres. Lapsed olid õues, kakerdasid sihitult ja pahaaimamatult nagu ikka, elasid oma maailmas. Fotograaf elas oma maailmas. Hommikupoolik, päike paistis. Hea ilm laste pildistamiseks ja kana tapmiseks. Ta tõmbas tähelepanu sellega, et liikus arglik-hiilival sammul, pea õlgade vahel, parem käsi näppis juba fotokoti lukku.

Mannil on peale minu teisi mehi palju kulub, aga Katil mitte kedagi, vähemalt tõsiselt mitte. Mann ei armasta lubadusi ja seletamisi ja muud sellist tõsist jama. Ta armastab käesolevat hetke ja oskab sellest rohkem välja võtta kui keegi teine.

Igavesti see kesta ei saa. Mann, Kati ja mina. Ja kõik teised. Ja see, et ma midagi ei tea. Miski aina koguneb ja koguneb. Tühja elu vaakum aina suureneb ja suureneb, aeg-ajalt murdub lõdvestavaks peoks. Enamik on kuskil paigas. Ja ma ei kadesta neid. On ju neidki, kes oma ameti- ja perekonnaelu vaikselt ja kenasti oskavad elada (tööd ikkagi vähem või rohkem kirudes), aga ma tean, et mina sellega toime ei tuleks.

Umbes samal ajal – olin siis seitsmeaastane – rääkis isa ükskord söögilauas midagi inimesest kui „looduse kroonist“.

     „Mida sa sellega mõtled, isa?” küsisin.

     „Seda, et inimene on kõige täiuslikum olevus Maa peal. Pole miskit kõrgemat.“

Ühes vanas loos andis õpetaja oma õpilasele tühja koti ja korvitäie kartuleid, öeldes: „Mõtle kõigi nende inimeste peale, kes on sinu suhtes sinu hinnangul halvasti käitunud või sulle halvasti öelnud ning sellega mingi negatiivse emotsiooni sinus üles kiskunud, mille oled endasse jätnud. Kraabi igale kartulile ühe „ebaõiglaselt“ käitunu nimi ja pista kartul kotti.“ 

Mind inspireeris „Pühitsemist“ tõlkima eelkõige läbitunnetatud seotus eneseotsimise temaatikaga. Loomulikult on igaühel selleks otsinguks oma mudel ja liikumisstrateegia. Mulle, nagu teose autorilegi, on lähedane otsida vastuseid mitte niivõrd raamatutest, vaid nendest eluolukordadest, mille saatus mu ette paneb.

Öeldakse, et kui õpilane on valmis,siis tuleb õpetaja.

Rahvusvaheliselt tuntud vaimse õpetaja Elisabeth Haichi unikaalne elulugu haarab  mitte ainult tema selle elu lugu, vaid tervet kogemusteseeriat läbi paljude kehastuste. Tema detailsed läbielamised, nähtuna lapse silmade läbi ning hilisemad üleelamised, saavad tema vaimse tee käivitajaks. 

KAHETSUSEST VÄLJA

"Kas mõnd oma elus aset leidnud lõppemist pole sa täielikult suutnud aktsepteerida seepärast, et sa siiani süüdistad juhtunus ennast või teisi? Kahetsus on märk sellest, et üks osa sinust keerleb minevikurattas ja seepärast ei jõua kogu sinu energia olevikuhetke. Sellest sündmusest lahtilaskmine ja oma energia sammhaaval tagasikutsumine võib osutuda tõeliseks väljakutseks. Ent püüda oma eluloos edasi liikuda, olles aheldatud mineviku raskuse külge, saab olema veelgi raskem. 

Pühitsemine on müügil nüüd Rahva Raamatus nii trükiraamatu kui ka e-raamatuna ja Apollo poodides.

Meil on väga hea meel, et raamat on nii hästi vastu võetud ja on saavutanud nädalaga koha Rahva Raamatu TOP 10-s. 

Elford blogipilt

"Miks tahaksid kuulda minu teest?” vastas elatanud naine mu küsimusele. „Igaüks peab jõudma enese täielikule äratundmisele omal teel. Sina ei saa mulle minu rajal järgneda.  Sündmused ei ole olulised, vaid kogemused ja õppetunnid, mille me läbi nende saame. On loendamatult palju teid, mis samale eesmärgile juhatavad.” 

Elford Press kirjastab häid lugusid eesmägiga inspireerida inimesi ja toetada kirjastamise kaudu lapsendamistkeskust Oma Pere.

Iga meilt ostetud toote müügist läheb MTÜ-le Oma Pere 1 euro või rohkem.


 

Elisabeth Haich, esmakordselt tõlgitud eesti keelde

Elisabeth Haich (20. märts 1897 – 31. juuli 1994) sündis Ungari pealinnas Budapestis, kõrgemasse keskklassi kuulunud neljalapselise perekonna teise lapsena.

Võta ühendust
Küsimuste korral kirjuta meile info@elford.eu või helista +372 508 1944