X
 x 

Sinu ostukorv on tühi.

“Maailm on raamat,“ ütles püha Augustinus, “ja need, kes ei reisi, loevad sellest vaid ühe lehe.“
Indias Kerala osariigis üles kasvades olin üks nendest, kes luges vaid üht lehte. Ma polnud kunagi reisinud Indiast kaugemale. Mitte keegi mu perekonnast polnud. Me vaevu tundsime kedagi, kes oli seda teinud. Mu tutvusringkonnal polnud passegi. Neid lihtsalt polnud vormistatud.


Gopy meditatingAga Thiruvananthapurami linnas, kuhu läksin gümnaasiumi, oli mul võimalus külastada avalikku raamatukogu, mille teosed avasid mulle uue maailma. Veetsin tunde, lugedes aukartliku uudishimuga Vaikse ookeani lõunaosa saartest, mida illustreerisid pildid inimestest ja paikadest, mida ma poleks osanud kunagi ette kujutada. Tänapäeval on sellised pildid kättesaadavad üle kogu maailma hiireklõpsu või kaugjuhtimispuldi abil. Enne internetti aga polnud meie kodus isegi telerit. Võõrad kohad tõmbasid mind ja võõramaised nimed kõlasid minu hingesügavustes: Tokelau ja Tonga, Futuna ja Niue. 
Olin oma peres esimene, kes sai passi, kui olin 18 aastat vana. Minu vanematele oli see vastumeelt: “Miks sa vajad passi?“ Nad olid järeleandmatud. “Miks sa tahaksid minna teistesse riikidesse? Meie ei tunne neis riikides kedagi!“ Olin kannatlik. Teadsin, et maailmas on enamat kui see, mida enda ümber nägin, ja ma tahtsin sinna minna. “Me peame mõnikord põgenema avatud üksindusse,” ütles filosoof George Santayana oma “Reisi filosoofias”, “... et kogeda äärmusi, maitsta raskusi ja sunniviisil meeleheitlikult töötama.” Ma tahtsin teravaid elamusi. Ma tahtsin mõnda aega meeleheitlikult töötada. 
Tänaseks olen reisinud 54 maal ja kõigil seitsmel mandril – põhjapolaarjoone juures asuvast Islandist Antarktika viljatu tühermaani ning minus on rohkem kui kunagi varem aukartust selle suure ja mitmekesise maakera vastu, mille oleme asustanud. 
Mõni aasta tagasi leidsin järjekordse raamatu, mis haaras mind väga. Lonely Planeti kirjastatud “Reisiraamat” kujutab endast retke sõna otseses mõttes läbi terve maailma ja sellest sai proovikivi mu oma reisideks. 
Selle raamatu lehekülgedel vaadeldakse maailma meeldiva egalitarismiga[1]: Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia saavad võrdselt teiste riikidega kaks lehekülge, kus on pool tosinat pilti ja tekstiosa, nagu ka Elevandiluurannik ja Togo. Alustades Afganistanist, Albaaniast ja Alžeeriast ning jõudes oma teel Sambia ja Zimbabweni, muutus mu imestus üha suuremaks, kui drastiliselt need raamatus järgnevad maad üksteisest erinevad. Belgia asus pärast Valgevenet, Martinique pärast Marshalli saari, Tuvalu pärast Turksi ja Caicost, Neitsisaared pärast Vietnami. Riigid olid ajaloo ja päritolu kaudu justkui müstiliselt käeraudadega ühendatud, mis sidusid nende nimed inglise tähestikuga, ilmutades nüüd inimestevahelist sügavamat seotust. Selles raamatus leidis Pakistan end Omaani ja Belau[2]vahelt, mis on tingitud sellest, et britid jaotasid India osadeks. Vastasel korral oleksid Pakistani elanikud leidnud end selles raamatus Islandi ja Indoneesia vahelt. Ja pildid olid kummalised. Neil oli kujutatud õhus hüplevaid Gitega[3]tantsijaid, tardunud magmat Rhumsiki külas, lambakarjale järgnevaid karjuseid Ecuadoris Cotopaxi provintsis, munakiviteel kõndivaid eesleid Santorini saarel, naeratavat kalliskividega kaunistatud beduiinitüdrukut, kirev rätt ümber pea. 
Lappasin põnevuses lehti, peatudes mõne riigi juures, kus olin käinud – Austraalia, Tšehhi, Prantsuse Polüneesia, Gambia, Iisrael, Malaisia, Mongoolia ja Vatikan; ning märgistasin kohti, kuhu veel minna tahtsin: Bhutan, Dominikaani Vabariik, Maroko, Panama, Pitcairni saared, Tiibet, Türgi, Vanuatu... Teadsin, et need paigad saaksid mu silmaringi veelgi arendada.
Raamatuümbrisel seisab kirjas: “Inimkond on alati reisinud. Rännatakse kõikjal, uuritakse, püüeldakse. Rahutus on põhjustanud kohutavaid tagajärgi, ometi on see suuresti väga erilise ja imelise allikas.” Reis teavitab sind maailma ja seal elavate inimeste tohutust mitmekesisusest ning erinevusest, aga samas juhib paradoksaalsel viisil tähelepanu meie sarnasusele. Igaüks tahab olla õnnelik. Igaüks tahab end turvaliselt tunda. Kõikjal hoolitsevad inimesed oma perede ja üksteise eest. Kuid sellest kuulmine on üks asi, ise selle kogemine hoopis midagi muud. See muudab hämmastaval moel rändaja vaatenurka. 
Niipea, kui jalg uut paika puudutab, astud sa oma tavaraamistikust välja. Infrastruktuur, keel, arusaamine, toimimisviisid – kõik need on suuremal või vähemal määral võõrad. Sa õpid liikuma imestledes ja uudishimulikult, austades iga kohta, kuhu lähed, nähes seda kui pühapaika ning jätmata endast maha jälgegi. Pöörates tähelepanu enese jaoks uuele, muutud uutmoodi tähelepanelikuks ning suudad rohkem viibida hetkes. 
“Me reisime esialgu selleks, et end kaotada,” kirjutas kord tabavalt mu sõber Pico Iyer, “... ja seejärel läheme reisile, et end otsida.” Pico on mu lemmikkirjanik, kellel on õnnelik elu, mille poole minagi püüdlen. Ta veedab oma aasta koos abikaasaga, viibides maailma erinevais paigus: nii Jaapani maapiirkonnas, Indias Dharamsala linnas, kus elab dalai-laama eksiilis; nii Californias Big Suri piirkonna rannikul New Camaldoli eraklas kui ka Santa Barbara linnas, kus elab tema ema. Ja vahepeal võiks ta viibida veel mitmes muuski kohas üle maailma. Kord saatsin talle e-kirja rongist, mis läbis Indias Kerala osariigis Alappuzha linna, ja tema lahkus parasjagu laevaga Vietnamist. Mina olin Soomes teel Turu linna ja tema viibis Indias Jaipuri linnas kirjanike festivalil. Tundus, et ta liikus pingutusteta Sauanis asuva Wau, Sri Lankal asuva Jaffna ja Bukos asuva Sucre vahel.
“Me reisime, et avada oma süda ja silmad,” jätkub Pico kuulus tsitaat, “ja õpime maailma kohta rohkem, kui ajalehed meid valgustavad. Me reisime, et koguda killukesi maailma nende osade kohta, mille rikkused erinevad meie omadest. Me reisime sisuliselt selleks, et muutuda taas noorteks ja rumalateks, peatada aja rutt, kohaneda ja lubada endal veelkord armuda.”



[1]Egalitarism on elitarismi vastand, võrdsete võimaluste nõudmine kõigile.

[2]Belau Vabariik on saareriik Vaikses ookeanis Mikroneesia regioonis.

[3]Gitega on linn Aafrikas Burundis, mille trummarid tantsides kõrgele õhku hüppavad.

Loe lisaks: 

Gopi Kallayil kirjutab oma raamatust "Internet Sinu sees"

Sisselogimine ehk I osa raamatust "Internet Sinu sees"

OLE PIISON – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

KERKI PINNALE – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

KOPUTA UKSELE – Gopi Kallayili raamatust "internet Sinu sees"

ÕDE MADONNA – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

TAVALISE INIMESE ERAKORDNE MÕJU – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

TÜHJENDA OMA POSTKAST – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

KOGUNEMINE JÕE ÄÄRES – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

KESKENDU OLULISELE – Gopi Kallayili raamatust "Internet Sinu sees"

SAA SÕBRAKS ISEENDAGA – Gopi Kallayil raamatust "Internet Sinu sees"

Organiseerime ära kogu maailma info ja teeme selle tasuta kättesaadavaks. Kõigile!

 

Võta ühendust
Küsimuste korral kirjuta meile info@elford.eu või helista +372 508 1944