X
 x 

Sinu ostukorv on tühi.

Öeldakse, et filosoofia on kui pime mees, kes otsib pimedal ööl pimedas ruumis musta kassi, keda seal polegi. Ehk, et – püüdes leida vastuseid filosoofia abil, tähendab see, et teie küsimus oli rumal; et teie küsimusel polnud mingit tähendust; et see polnud “tõeline” küsimus – see tähendab, küsimus selle kohta, mis on “TÕELISELT” olemas. Sest “tõelistele” küsimustele vastuste saamiseks ja “tõelistele” probleemidele lahenduste leidmiseks pead sa minema filosoofiast välja! Mida rohkem end kohandada mingi “akadeemilise filosoofia” uurimisele “vastuste” juurde jõudmise eesmärgil, seda rohkem hakkavad segadusse ajama vastuolud. Filosoofia pole suuteline elulistele, inimeksistentsi puudutavatele küsimustele otseselt ja rahuldavalt vastust andma.

TeadvuseAnatoomia rKaasajal on järjest ilmsemaks muutunud vajadus kõrgema tasandi teadmiste järele, kuhu ei pääse ligi sõnadega trikitamise, intellekti ja vaid mõttetegevuse selgusega. Oleme läbi näinud, et lahenduste pakkumisel, mis puudutavad eksistentsi põhiprobleeme, on kaasaegne filosoofia muutunud abituks nagu väike laps. Filosoofia kandub järjest kaugemale oma tõelisest eesmärgist ja takerdub kunstlike küsimuste ümber toimuvatesse mõttetutesse diskussioonidesse, mis ei heida mingitki valgust fundamentaalsetele elulistele probleemidele. 

Akadeemilised filosoofid on väga tugevad kõike liigitama. Lõviosa nende jõupingutustest on suunatud kõikide asjade kategooriatesse paigutamisele. Kui esitada küsimus, millele on neil vastus juba olemas, siis on hästi. Aga kui neil küsimusele vastus puudub, siis on häda käes, sest kogu nende lähenemine teadmistele on mehaaniline! Akadeemiline filosoofia on mehaaniline, aga kuidas saab miski mehaaniline aidata sul targaks saada? Nad ei otsi enam seoseid eluga; nad ei otsi enam elu ülimaid seaduspärasusi, mida pakub elu puudes, mägedes, roosis ja igaühes meis. Nad ei otsi enam ühendavat faktorit, philosophia perennis´t – kõrgemat teadmist… tõde. Kuna on vaid ÜKS tegelikkus, mis on universumi alus, siis saab olla vaid ÜKS ülim tõde, mis peaks olema kõige selle lõppeesmärk, mis “filosoofia” mõiste alla mahub! See on teadmine sellest tõest, mis on “TÕELISE” filosoofia eesmärk. 

Nagu ma aru saan, on filosoofia teadmiste kunst. Elu tundmine, iseenda tundmine, kõige tundmine, teadmine sellest, mis on “TEADMISED” ning teadmise juurde jõudmise tehnikate ja oskuste tundmine! Selles mõttes saavad filosoofiast ja teadmistest sünonüümid, aga sõna “teadmised” on kasutust leidnud väga erinevates tähendustes ning oleks tarvis selgitada, mida selle sõna all siin mõeldakse. Paljusid teisi sõnu peetakse ekslikult samatähenduslikeks sõnaga “teadmine”. Näiteks sõnad “informatsioon”, “mälu”, “arusaamine”, “tarkus” ja “teadlikkus”. Kõik need sõnad esindavad tegelikult inimteadvuse erinevaid rolle. Tihti peame “tarka” inimest lihtsalt teadmistega inimeseks. Või peame “teadmistega” inimeseks seda, kellel on “hea” mõistus. Mõnikord kutsutakse “teadjateks” neid, kellel on võime taibata ja salvestada infot mällu vaid selleks, et nad suudaksid kogutud infot papagoina taasesitada… nagu teeb seda arvuti! Aga vaid siis, kui sa “tead” midagi sel viisil, nagu arvuti seda ei suuda, oled välja teeninud õiguse, et sind kutsutaks teadjaks. Pealegi – põhiline jõud, mis võimaldab mitte-mehaanilist teadmist ja mis sealhulgas sisaldab ka kõikvõimalikke teadmisi, tuleneb inimteadvusest. 

Kahjuks on sõna “teadvus” kaasaegses psühholoogias ja ka muus kõnepruugis üsnagi ebatäpset kasutust leidnud. Seda on tarvitatud inimteadlikkuse põhimõttele viidates väga üldises tähenduses. Me kasutame sõnu “teadvus” ja “meel” peaaegu sünonüümidena. See on arusaadav, sest need kaks on niivõrd läbipõimunud selles, mida nad väljendavad, et meil on raske nende vahel vahet teha. Siiski peaks olema selge, et pole olemas “meelt” ilma teadvuseta, sest meel tuleneb teadvusest. Kui keegi ei ole “teadvusel”, siis ei teki edasist küsimust, kas ta teadlik või saab üldse millestki aru. Siit järeldub paratamatult, et inimteadvus on esmane jõuallikas, mis toetab kõiki inimmeele funktsioone ja modifikatsioone, nimelt mälu. 

Veel üks teadmiste madalam vorm, võib-olla kõige madalam, on “informatsioon” ehk andmed, mis on kogutud füüsiliste meelte ja aistingute kaudu. Meie silmad näevad ja kõrvad kuulevad, keel tunneb maitset, nina lõhna ja nii edasi, võimaldades meil sedamööda aru saada, mida me tajume. Aistingu kaudu tulev teadmine on üksnes “informatsioon” kogemusest. See teadmine salvestatakse mällu, mille abil me suudame meelde tuletada ja sellest teistega infot vahetada. Hoolimata mäletamisvõimest ja sellest, et suudame seda teadmist sõnade abil teistele edastada, jääb see siiski ainult informatsiooniks!

Järgmiseks tuleb meeleline tunnetus ise. Oleme suutelised nägema, kuulma ja maitsma koguni ilma füüsilisi organeid kasutamata. Lühidalt, me saame luua kogemused “kujutluse” kaudu. Kuigi kujutlustegevus põhineb tihtipeale füüsiliste meelte abil saadud informatsiooni kasutamisel, võib kogemus mõnikord olla ehtne ega pruugi olla seotud informatsiooni kogumise viisiga nimetatud moel. Teadmine, mis on saadud vaid meelelise tunnetuse teel, pärineb kõrgemalt kui lihtsalt informatsioon. Sel juhul on tegemist teadmistega, mis on inspiratsiooniallikaks suurtele tegudele, teaduslikele avastustele, vaimsetele ilmutustele, kirjanduslikele läbimurretele ja religioossetele imedele! Aga sellest kõrgemad teadmised pärinevad meele sellest osast, mida me nimetame mõttetegevuseks ja arusaamiseks. Palun pange tähele, et inimmeelel on võime täita kolme erinevat funktsiooni. Esimene ja madalaim on “aistmine”, millega kogutakse informatsiooni aistingusüsteemi kaudu. Mõttetegevus ja loogika kasutamine on teine ja kõrgem meele funktsioon. See on osa, mis tegeleb “mõtlemisega”. “Mõtlemisega” on seotud sõnade kasutamine. Sõnad ei ole midagi muud kui häälikulised sümbolid, millel on teatud kaastähendus; mõiste, mille me mingile sõnale anname. Seega sõnadel, mida iga indiviid oma mõtlemisprotsessis kasutab, on unikaalne ja isiklik tähendus. Kahel erineval inimesel ei saa olla sarnasel sõnadereal ühest mõtet. Meenutamisprotsessis tuuakse sõna mällu ning ühendatakse mõistega. Nii kasutatakse sõnu loogilise põhjuse ja tagajärje seose loomiseks mõtlemisprotsessis. Nimetatud mentaalne protsess on jätkuv ja järjepidev tüüpilises teadvuses. 

See on inimmeele teise funktsiooni – loogika ja mõttetegevuse – põgus kirjeldus. Teadmisi, mis on hangitud selle protsessi teel, peetakse tavaliselt teadmiste kõrgemaks vormiks võrreldes nendega, mis on saadud meelelise tunnetuse teel. Filosoofia, nagu seda praegusel ajal mõistetakse, baseerub täielikult loogikal ja mõttetegevusel. Loogika on küll teaduse alus, ent mitte elu alus! Loogika ja arutluskäik kehtivad ainult elutute asjade maailmas, sest loogika aluspõhine meetod on lahkamine ja sel hetkel, mil sa lahkad midagi, hävitad sa selle! Akadeemiline filosoofia jätkab inimeste hävitamist sellega, et viib kestvalt edasi inimkogemuse tükeldamist kategooriateks ja osadeks. Seega, kui sa tahad leida elu mõtet akadeemilise filosoofia õpingute abil – loogika abil – siis ei leia sa seda kunagi. Kasutatav protsess ja meetod iseenesest välistavad selle. Elu on nagu lill – roos. Sa võid selle tükkideks lõigata, võid “analüüsida” selle koostisosi ja keemilist koostist, aga nii võib kahe silma vahele jääda kõige tähtsam… roosi ilu! Sel viisil pole sa suuteline leidma mingit ilu, mingit lõhna… need kõik on haihtunud. Alles on vaid üksikud keemilised ained, aga need keemilised ained pole “roos”. Need keemilised ained moodustasid “olustiku”, “tingimused”, milles roos “ennast ilmutas”! Roos on olematuks muutunud, kadunud nähtamatusse. Filosofeerimine elu ümber on kui tantsija lahtilõikamine – kas sa tõesti loodad leida tema seest “tantsu”? Sa leiad kondid, vere ja palju muud, aga tantsu sa ei leia! Sa võid laulja kõri lahti lõigata, aga laulu seal pole! Kõri on vaid vahend, vahendaja. Laul tuleb sellest maailmast, mis on väljaspool teadust või akadeemilist filosoofiat… väljaspool loogikat ja arutluskäike. 

Meele kolmas ja kõrgeim funktsioon on “loov” mõtlemine. Seda nimetatakse loovaks, ehkki siin ei “looda” muud kui “uusi” mustreid. Meel lihtsalt korjab üles mitmesugused meelelise tunnetuse elemendid, segab need kokku ning töötab seejärel informatsiooni ümber erinevateks mustriteks ja mudeliteks. Kogu seda protsessi nimetatakse “loovuseks”. Meel siiski midagi uut ei loo. Sisu, mis on meelelise tunnetuse teel kokku kogutud, jääb samaks ja aistingu-
elementidest lihtsalt kujundatakse teistsugune “kombinatsioon” ehk “uus” muster.

Mõnikord kattub loov meel “kõrgema” teadlikkusega, mida vaatleme hiljem lähemalt. Kuid praegu pöördun ma tagasi “teadmiste” mõiste juurde, uurimaks ühte selle variantidest, nimelt tarkust. Tarkus on teadvuse kasvamine! See on seesmine, põhiolemuselt sünnipärane ega tulene väljastpoolt. See plahvatab su sees ja ulatub sealt sinu välisesse ellu! Kui teadmised põimuvad praktiliselt või ligilähedaselt inimese vajadustega, siis nimetatakse seda “tarkuseks”. Selle peab iga indiviid leidma oma teadvuse sügavaimatest soppidest enda jõupingutustega. Erinevalt informatsioonist ei saa tarkust raamatutest ega loengutest “laenata”. “Tarka” inimest eristabki mitte-targast võimekus rakendada oma teadmisi ja arusaamisi “õigesti” tegelikesse elusituatsioonidesse! Targa inimese arukus on praktiline, kasutatav eluliste probleemide puhul ja see toob kaasa rõõmu, armastust ja õnne. Tarkus tuleneb väga kõrgelt arenenud võimest “aru saada”, mis on läbi põimunud sügava elutunnetusega. Tarkuse eelduseks ei pea olema elatud aastate hulk, vaid kogemuse märkimisväärne mõju inimese teadvusele. 

Tarkus on teadmiste kõrgem vorm, sest see ühendab arusaamise tegeliku eluga. Aga tarkusest omakorda kõrgem on täiuseni arendatud inimteadlikkus, mis saab kättesaadavaks intuitsiooni abil! See on vahetu teadmine olukorrast tervikuna. See lahendab kõik inimmeelega seotud mõistatused ja seepärast on seda tihti kirjeldatud “tervikteadmiste” või “tervikteadlikkuse” saavutamisena. 

Kui inimteadlikkus on arenenud selle tasandini, siis võimaldab see meile täielikku teadmist sellest, mis “ületab” kogu arusaamise. Mõnikord on seda teadmiste tasandit kutsutud “transtsendentaalseks teadmiseks”, sest see ületab tavateadmise mentaalsed protsessid. Mõnikord on sellele viidatud kui “müstilisele” teadmisele, sest nende omandamine toimub erinevate müstiliste praktikate abil. Pole tähtis, missuguse sildi me sellele kõrgemale teadmisele omistame. Oluline on, et see hõlmab kõiki teisi teadmiste vorme ning annab neile tähenduse ja tõlgenduse. Seega, filosoofia selle sõna otseses tähenduses peaks koosnema vilumusest ja tehnikatest, mis selle kõrgema teadmise garanteerivad. Kõrgemate teadmiste otsingute kõrval pole samaaegselt lakanud püüdlemine kõrgema teadvuse poole. 

Iga intelligentne inimene, kes on võimeline sügavamaks süvenemiseks ning on ühtlasi suuteline mõistma inimeksistentsi elementaarsemaid tõdesid, suudab järeldada, et universumis ja samuti tema enda elus on peidus suur müsteerium. Kuni see müsteerium pole lahendatud, pole elul ka tõelist tähendust ja inimene ei leia iseendas rahu. On neidki, kes ei muretse müsteeriumide pärast, vaid tegelevad oma karjääriga ning elavad igapäevast elu. Ent elu lahendamata müsteeriumi “mitteteadlik” kohalolek jätkab nende painamist ning mürgitab nende hapra õnne, mille nad olid suutnud siin elus saavutada. 

Oleme muutunud nii hõivatuks igapäeva kirglikes püüdlustes, et oleme vaevu teadlikud karmidest tõsiasjadest, mis meile ainiti otsa jõllitavad! Kui me vaid suudaksime ausalt neile tõsiasjadele otsa vaadata, siis hakkaksime värisema. Ja see värin ulatuks meie olemuse tuumani. Vajame vaid natukene tervet mõistust, põgusat eemaldumist kogu meie tähelepanu hõivavast tegevusest, nägemaks, kui ülimalt mõttetu ja unenäotaoline on kogu see draama, mida me selle maailma näitelaval maha mängime, justnagu polekski elu midagi enamat. Kas me ei peaks minema süvitsi inimeksistentsi ja selle probleemide küsimusse, selmet elada mõttetult?

Sügavamad eluprobleemid ei kao kusagile lihtsalt sellepärast, et me neid ignoreerime. Nad ilmutavad ennast vaid teiste probleemidena, tõsisematena ja meie meelerahule tunduvalt ohtlikematena. Kui ühiskond ignoreerib inimolemuse vaimseid vajadusi – vajadust tunda tõde – siis oleme küll suutelised ilma takistusteta tegema seda, mida soovime, aga ainult ajutiselt. Varem või hiljem kerkib probleem taas üles ja siis, võimalik, et tuumasõjana koos kohutava võimalusega hävitada terve see planeet! 

Kolmkümmend viis sajandit tagasi kadus ookeani põhja suur manner Atlantis. Atlantis oli üliarenenud ühiskond ja selle tsivilisatsioon oli jõudnud oma arengu tippu. Tsivilisatsiooni jõudes selle teaduslikku tippu saabub suur oht… langemisoht. Taas seisab inimkonna ees sama hädaoht. Teaduslik läbimurre on teinud inimese väga, väga võimsaks. Kui aga suure jõupotentsiaaliga kaasneb vähene arusaamine, siis on jõud osutunud alati saatuslikuks. Atlantis sooritas enesetapu! Ilma kõrgema teadmiseta on teaduse kasvamine ohtlik. Taas on terve maailm kaoses. Ühiskonnal puuduvad juured ja elul puudub tähendus. Moraaliväärtused on kadunud ja kurjuse pime jõud ümbritseb meid. Meie suunataju on kaotsi läinud. Me arvame, et elu on juhuslik. Eesmärki, tähendust ei näi olevat, elu tundub olevat muutuste kõrvalsaadus. Eksistents ei näi meist hoolivat. Paistab, et kõik see, mida me teeme, on kasutu, harjumuspärane ja mehaaniline. Elu tundub eesmärgitu. Sa ei tea, kes sa oled, kus sa oled… miks sa oled. Sa tunned end kui lainetes triiviv palk, millel puudub suund. Kuhu sa liigud? Miks sa üldse sündisid? Mida tegema? Vastuseid neile küsimustele sa ei tea. Küsimärk on üle kogu su näo – miks? Põhjus on selles, et sa pole vaadanud oma olemuse sügavaimasse tuuma! Sa pole lahti harutanud müsteeriumi, mis ümbritseb sinu olemust ja eksistentsi; aga tõelist rahu ei saabu ellu enne, kui vastused neile küsimustele saavad selgeks! 

Vastused kõigile küsimustele asuvad meis endis, meie endi teadvuses. Olen juba pikalt rääkinud lihtsast väitest: KÕIK VASTUSED PEITUVAD TEIS ENDIS. Ja ikka pole ma piisavalt rahul. Ma pole kindel, kas sa vaatad tõeliselt endasse ning leiad sealt vastused. Kui mõnikord tulebki tahtmine vaadata, hakkad sa taas vastuseid otsima väljastpoolt. Sulle võib endiselt meeldida raamatuid lugeda ja loenguid kuulata, leidmaks vastuseid. Ent loengud ja raamatud, ükskõik kui head nad ka poleks, on kõik väljaspool sind! Need ei asu sinu sees! Mõnikord sõidad sa ühte või teise paika, aga miks sa sinna lähed! Mõni läheb Indiasse, mõni Tiibetisse ja nii edasi – jällegi jääb otsing välispidiseks! Ka siis, kui sinus tõuseb tõeline soov, liigud sa vales suunas! 

Soovides tõeliselt teada, kes sa oled, ei pea sa seda mitte kelleltki teiselt küsima. Keegi teine ei oska sellele vastata peale sinu enda. Ja isegi siis, kui keegi vastab, ei ole see “sinu” vastus. See pole midagi enamat kui informatsioon, aga informatsioon on kasutu, sest see pole “TEADMINE”. See info ei aita ja pealegi toob see segadust juurde! Seepärast on kõige õigem kõigepealt “MINNA ISEENDASSE” ja alles siis loengutesse, reisida pühadesse maadesse ning mujale. Saadud tegevused töötavad sel juhul sinu kogemuste “tunnistajana”. Need tõestavad selle ehtsust, mida sa juba “tead”, nii et oled suuteline kinnitama selle autentsust. Vastasel korral hakkab kogu loetu, õpitu ja loengutes omandatu looma järjest suuremat segadust. Mil moel oleksid suuteline tõlgendama väljastpoolt saadut ning selle paikapidavust? Sa ei saa mõista rohkem, kui oled ise kogenud – sa saad aru ainult sel määral, nagu oled iseenda sees selgusele jõudnud ja isiklikult kogenud. 

Teadvus kui kogemuse looja on sinu sees… sinu mina sees ning kõik vastused peavad tulema sealt. Õpetaja, guru, meister – ta peitub meie endi sees ja meie peame ta avastama “iseendas”. Ent me oleme niivõrd harjunud otsima väljastpoolt, et meie sees olev meister tuleb väljapoole! Ta tuleb välja meiega rääkima; ja mitte sellepärast, et “tõde” asuks väljaspool, vaid meie ise ei vaata kusagile mujale! Ta lausub: “Ma ootasin sind kaua sinu sees, aga sa ei pööranud kunagi oma tähelepanu sissepoole! Mida pidin siis tegema? Ma muutusin kannatamatuks ja see on põhjus, miks ma tulin välja sinuga rääkima! Aga ma olen vaid “kujutlus” õpetajast. “Tõeline” õpetaja asub ikkagi sinu sees. Sinu osa on “tõmmata” ennast omaenda minasse!” Niisiis, väline meister ei edasta ainult “informatsiooni”… ta edastab “olemist”! Ta ei tee sind teadjamaks, vaid “teadlikumaks”… endassesüüvivamaks. Ta ei anna sulle üksnes teooriaid ja hüpoteese ega “akadeemilist filosoofiat”. Ta paiskab sind tagasi sinu minasse… ikka ja jälle! Mõnikord peab ta seda tegema sinu kiuste! Sellepärast, et sa tahad kinni hoida mingist “filosoofiast”. Sa tahad kindlapiirilist, juba valmis dogmat või doktriini, millesse uskuda. Kuid meister keeldub sulle andmast ühtki dogmat või teoloogiat. Tegelikult võtab ta sinult kõik sellised ootused ja jätab sind aeglaselt täiesti alasti! Siis näed sa ennast nii, nagu sa oled tegelikult ja ilma igasuguse doktriinita. Kõik see leiab aset sinu sees ja sul pole tarvis minna kusagile mujale. Mis on siis ikkagi “iseendasse” minek? Kas iseenda sisse minekuks on olemas “metoodika” ja kui on, siis missugune?

Loe Ishwar C. Puri "Teadvuse anatoomia" täisteksti trükitud raamatuna või e-raamatuna

Võta ühendust
Küsimuste korral kirjuta meile info@elford.eu või helista +372 508 1944