X
 x 

Sinu ostukorv on tühi.

Ühes vanas loos andis õpetaja oma õpilasele tühja koti ja korvitäie kartuleid, öeldes: „Mõtle kõigi nende inimeste peale, kes on sinu suhtes sinu hinnangul halvasti käitunud või sulle halvasti öelnud ning sellega mingi negatiivse emotsiooni sinus üles kiskunud, mille oled endasse jätnud. Kraabi igale kartulile ühe „ebaõiglaselt“ käitunu nimi ja pista kartul kotti.“ 

Peagi oli õpilase kott kartuleid täis.

„Kanna seda kotti igal pool enesega kaasas,“ palus õpetaja.

Algul ei arvanud õpilane sellest midagi. Kotikandmine ei nõudnud erilist raskust. Aga mõne aja pärast muutus koorem tülikamaks. Mida aeg edasi, seda raskem tundus kott ja pealegi oli see pidev tassimine tüütu, kuigi koti kaal püsis sama. Kõigele lisaks hakkas sealt veel levima ebameeldivat haisu.

Kui õpilane taas oma õpetajaga kokku sai, küsis viimane: „Mis mõtted on sinus tekkinud, mu õpilane?“

„Kui me ei suuda olukorda lahendada ja teistele andestada nii, et meie emotsioon saaks rahu, tassime negatiivseid tunded enesega kõikjal kaasas. Negatiivsus muutub koormaks ja hakkab „mädanema“.“

Õpilane mõistis, et kartulite kaasastassimine ei mõjutanud kuidagi neid, kellele mõeldes ta need oma kotti oli pistnud ja et kartulitest loobudes ei tee ta mitte teenet inimestele, kelle pärast ta neid kaasas vedas, vaid iseendale.

„Jah, senikaua, kui inimesed ei käitu sinu meele järgi, on su kott alati kartuleid täis. Aga me ei saa muuta teisi.“

Kui kartulid sümboliseerivad negatiivseid emotsioone, siis kott kehastab käitumismustrit, mis võimaldab „kartuleid“ kaasas kanda.

Ahnus, ängistus, viha, vihkamine, vimmapidamine, depressiivsus, kurvameelsus, enesehaletsus, häbi, hirm, alandustunne, kahetsus, üksindus, ebakindlus, süütunne, pettumus, seisakutunne on vast kõigile tuttavad tundmused. Kes poleks kogenud igasuguseid emotsioone juba lapsepõlvest alates?  Kas pole me kõik harjunud vähemal või rohkemal määral endas tahaplaanile tõukama negatiivseid emotsioone? Sest  need teevad meile talumatult palju valu, koormavad meid liialt oma raske vibratsioonisagedusega või me lihtsalt tahame ilmale ja iseendale tõestada, et oleme „viisakad hästikasvatatud“ inimesed, vahest isegi vaimsed inimesed, sest meil „puuduvad“ negatiivsed emotsioonid.

Pealegi püüame me end mõistusega kaitsta ja tihtipeale veenda, et, et häda pole midagi, kuigi meie pagendatud tunne püüab kisendada otse vastupidist. Pikapeale hakkab ka keha meile psühhosomaatiliste vaevuste kaudu sedasama tunnete „tõde“ kuulutama.

Meie sees olevad kaitsed, mida me usinasti iseenda ajaarvamise algusest alates oleme ehitanud, ja mis aitavad kartulikoti kaasaskandmist õigustada (või hoida üleval illusiooni sellest, et tegelikult seda kotti polegi), ei kaitse meid mitte välise olukorra, vaid seesmise maailma eest, mida välised olukorrad meile peegeldavad, aktiviseerides meis juba eelnevalt kogutud samalaadseid tundeid, mille me oma vastupanutegevuses oleme tõuganud oma emotsioonide ladustamise pimedusse.

Aga tõeline kontakt iseenda ja tegelikkusega on alati sisemine protsess - see tähendab oma sisemaailmaga sõbrakssaamise protsess, kus vastupanu, kaitse ja katmise asemel tuleks oma hinges toimuv hoopis teadvuse valguses vaatluse alla võtta ja läbi inventeerida. Siin osutuvad asendamatuteks abilisteks järgnevad välised olukorrad, mis meie emotsioonid „käima tõmbavad“.

Elisabeth Haich ütleb oma raamatus: „Siis tuleb järgmine oskuste aste. Me avastame, et oleme alati ise kujutlenud, et meil on põhjus olla „kurb“, „rõõmus“, „meelehetel“ või „ülevoolavalt õnnelik“. Pärast pikka harjutamist saame selgeks, et sündmused ja teised inimesed meie elus ei mõjuta meid. Avastame, et iga seisund tekib, ja ainult saabki tekkida meie endi sees. Üks ja seesama sündmus võib esile kutsuda ühes inimeses naeru, teises pisarad ja kolmas võib jääda täiesti ükskõikseks. Igaüks ainult projitseerib endast väljapoole oma sisemise suhtumise ja ainult see sisemine suhtumine kutsub esile reageeringu meis, mitte väline sündmus.“

Väline sündmus tuletab mõnikord emotsiooni kaudu meelde, et kusagil meie alateadvuse sügavuses asub mingi unustatud juhtum, kus osa meie minast appi karjub ja päästmist vajab. Ta on kunagi valusa sündmuse lõksu jäänud, tema jaoks on aeg peatunud ning ta elab saadud emotsiooni pidevalt uuesti läbi. Ta ei suuda sealt ilma meie teadliku sekkumiseta välja vupsata. Kui me sellele minakesele jälgipidi järgi läheme ja oma hirmutava emotsiooni ilma tõrjumata taas läbi kogeme, lastes vaimusilma ette kerkida kaasnevatel piltidel, mis pärinevad meie alateadvusest, saame me iseenda mina-osakese teadlikult vabastada, tundes tänases tarkuses ära, mida me nüüd teeksime teisiti.

Me vajame neid oma osakesi tagasi, et end tervikuna tunda. Pealegi nõuavad meie kinnijäänud minakesed pidevalt meie energiat, ja mitte ainult enda toitmiseks, vaid nende minakeste alateadlik tõrjumine röövib pidevalt meie jõudu. Rääkimata vaimsest edasiliikumisest on häiritud ka meie igapäevaelu. Need teadvuse alakorrusele vangi jäänud osakesed tuleb meil ükshaaval üles tõsta.

Mõnikord mõistame alles tagantjärele, kuidas mõne „õudse“ ja valusa sündmuse varjus olev tõekriteerium meile juba tookord õrnalt, aga tungivalt sosistas: „Ära unusta mind.“ Ja tänases teadvuses seda mineviku sündmust uuesti läbi kogedes kerkib meis tänutunne  tookordse konteksti vastu, kui mõistame, miks väline maailm meile selle etenduse andis. See on andeksandmine – möödapääsmatu tegevus vaimsel teel.

Võta ühendust
Küsimuste korral kirjuta meile info@elford.eu või helista +372 508 1944